7. veebruaril 2021 oli algus kevadleerile 2021. Sügisleer 2020 oli kutsutud nö “teatepulka” üle andma, tutvustades ja rääkides oma emotisoonidest ja kogemustest leerikoolis.
Sügisleer oli lõpukingiks toonud väga kauni digimaali, mille põnev saamislugu. Ühe leerilapse isa leidis 1920-ndatest pärit vana must-valge foto, mille ta arvutis valmis joonistas, värvis ära ja lisas detaile juurde (inimesi, linde). Kui satud pastoraati külastama, siis küsi kindlasti, kus saad seda näha.
Äkki lõpp ei olegi lõpp…vaid millegi algus.
Mida rääkisid leerilapsed uuele kursusele leerikoolis kuuldust ja omandatust.
Läbiti palju huvitavaid teemasid, mille üle arutada. Olid mõned kirjatööd, mis konti ei murdnud. Leiti endale head kaaslased, kolleegid, sõbrad, keda varem ei tuntud. Leerikoolis oli täitsa mõnus koosviibimine ja alati mõnus aura, mis peale leeri tuli koju kaasa. Ja eks see on mõjutanud ka seda, et peale leerikooli on sel grupil soov ka edasi kohtuda ja taolisi teemasid arutada. On saadud palju energiat. Kõik leerilapsed on erineva eluga inimesed, kogemustepagas seltskonna peale on meeletu, mis väga meeldis. Hea on koos käia ja rääkida, sest igaüks näeb elu hoopis teisest vaatenurgast, mis on väga huvitav.
Kedagi ei kohustatud tulema, vaid see oli tunne, mis ütles, et nüüd on aeg. Ja keegi ka ära ei põgenenud. Iga kord saadi mingi uus taipamine, pilt läks palju laiemaks või sügavamaks. Ja kuna need arutelud väga meeldisid, siis tekkis neil mõte seda kokkusammist jätkata, et vaadata, kuidas need teemad igapäeva eluga võiksid haakuda.
Leerikool oli suur vaheldus igapäeva elule. Tuli välja üldse kristluse olemus – võti, kuidas teise inimesega suhelda. Ristiusk on usk, mis näeb seda inimese hinge. Näeb dogmade, seaduste ja keeldude taga inimest ja armastust. See oli natuke eriline – konkreetne suhtlus inimesega. „Ma arvan, et see ongi võibolla inimkonna tulevik, möödapääsmatu tulevik. Sest tulevik rajaneb selle najal, midamoodi me suhtleme teineteisega. Inimesi on palju, miljardeid praegu. Päris keeruliseks muutub suhtlemine. Ja siis see võti, kuidas suhelda, kuidas näha teist läbi, see empaatia olla teise nahas, see saabki olema võtmeks tulevikus, midamoodi üldse inimkond ellu jääb. See oli minu jaoks uus tee, või uus mõistmine, et tõesti on tegu uue kvaliteediga.”
Need arutelud tõid osalejad iga pühapäev pastoraadi inglisaali. Neid oli väga huvitav kuulata ja meeldib, et see arutelu jätkub. See on miski, mis hoiab neid koos ja kiriku juures.
Osalejad loodavad, et arutlused jätkuvad, ja see ei lase neil kirikust kaugeks jääda. On leitud sõbrad, kellega arutada teemade üle, mida mujal ei ole käsitletud. Ehk on loodamas uut traditsiooni, mis kogudust rohkem ühendab ja liikmeid toetab.
