Luuka 1: 26-38
Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja.
Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada.
Ja ingel ütles talle:„Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.”
Aga Maarja küsis inglilt:„Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?” Ja ingel vastas talle:„Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.” Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!”
Kas pole ime, et keset Kristuse kannatusaja tõsidust ja ka tänast meie rahva jaoks seoses 1949.aasta suurküüditamisega ülekohtu ja kannatuse looriga kaetud päeva tohime pühitseda suurt rõõmupüha.
„Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” kõlab Luuka evangeeliumi järgi ingli tervitus Naatsareti puussepaga kihlatud tundmatule veel lapseohtu tütarlapsele, keda tema kodumaal kutsuti Mirjamiks. „Ära karda, sest sa oled leidnud armu Jumala juures … sa tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.”
Nii ongi meie mõtted tänasel paastumaarjapäeval suunatud tollal ülimalt tagasihoidliku sündmuse juurde, millel on aga kogu õnduslugu silmas pidades ülioluline tähendus. Ingel Gabrieli ootamatu ilmumine ühele lihtsale Galilea tütarlapsele 9 kuud enne Jeesuse sündimist ei saanud pöördepunktiks mitte ainult Maarjale endale ega ka sellele rahvale, kelle keskelt ta pärines, vaid tervele inimkonnale. Ja seda mitte ainult üheks kirkaks hetkeks, vaid kuni maailmaajastu lõpuni.
Maarjakohkumist suurendas veel see, et kunagi varem polnud juudi ühiskonnas naist selliselt kõnetatud. Vagad ja jumalakartlikud juudi mehed pöördusid oma palvetes Jumala poole pigem sõnadega: „Ma tänan Sind, Jumal, et Sa mind ei ole naiseks loonud.”
Sealt peale oli aga kõik muutunud. Maarja, too Jumala silmis armuleidnu, sai erilise ülesande olla Päästja ilmaletoojaks. Sellist missiooni ei saa keegi endale ise võtta, vaid seda antakse. Ja kui antakse, tuleb see vastu võtta, mida õnneks mõistis ka Maarja, kui ta inglile vastas: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!”
Just selletõttu on Maarjast saanud kõikide aegade naise ja ema ideaal ning kauneim sümbol. Ja kas mitte just seal, Naatsareti linnakeses enam kui 2000 aastat tagasi ei kuulutatud Jumala poolt võrdseks ja üheõiguslikuks kõik inimesed, mehed ja naised, rikkad ja vaesed, nii kõrgest kui ka madalast soost.
Praegusel Kristuse kannatusajal on meie silme ees ennekõike Maarja kui Mater Dolorosa, valude ema, too vaikne kannataja, kes võib-olla alles oma poja risti all olles mõistis seda osa, millesse Jumal teda oma lunastusloo suurde draamasse valinud oli.
Kuni tänapäevani on maailmas väga palju neid, kes oma pilgud ühel või teisel moel Maarja poole suunates on üritanud teda omal kombel mõista, kirjeldada ja avada teistelegi. Sügaval nõukogude ajal ilmus tollal veel noorelt poeedilt Toomas Liivilt luulekogu, kus üks luuletus kannab pealkirja „Maarja, mu ema”, mis on ilus katse näha ja mõista Maarjat tema poja, ristile naelutatud Jeesuse silmade läbi:
Maarja, mu ema, olengi jälle su juures
mina sinu poeg, kes ma olen lunastanud kõigi inimeste patud.
Ainus tee seda teha oli läbi minu kannatuste ja surma.
Ja inimesed aitasid mind, nad lõid mu naeltega risti külge
nii et ma sain hästi kannatada ja hästi surra ja kui nad naelu mu ihhu lõid
tõi mahe jumalatuul valuvaeva mu põskedele,
siis olin ma õnnelik, siis rippudes ristil tundsingi äkki
kui pööraselt ma inimesi armastan, veelgi enam,
et ka nemad mind armastavad nende naelte läbi minu ihus
ja muu polegi ju tähtis, eks ole Maarja, mu ema,
tähtis on ainult tunda tõde tungimas naeltena lihast läbi,
tähtis on ainult tunda valu ja piina läbi inimeste armastust sinu vastu,
kas pole see siis nii, Maarja, mu ema, ütle, et sa oled uhke oma poja üle,
oi Maarja, mu ema, miks sa siis vaikid? Miks sa küll vaikid?
Kas ei ole sellest luuletusest kostuvad ahastusenoodid osake meie kõikide, kogu inimkonna ahastusest, mis vahel nõrgemini ja teinekord tugevamini välja kostuvad. Öeldakse, et inimene on selle tulemus, milliseks ühiskond on ta teinud. Vahel tundub, et me kristlastenagi oleme oma aja ja ühiskonna väärate väärtuste tagaajamisel kaotamas või isegi juba kaotanud seda tõelist vagadust, süütut ja puhast rõõmu, mis vaatab meile vastu Maarjast.
Eks aegade voolus on kirikustki välja puhastatud mõndagi sellest vagadusest, mille asemele on tulnud meie eneste võlts ja kohati silmakirjalik vagatsemine. Me ei oska sageli enam näha ega igatsedagi seda tõelist ilu, mis meid seespidiselt puhastab ja kõigele välisele vaatamata hoiab ühenduses meie Taevase Isaga.
Ärgem siis unustagem, et tänane maarjapäev on rõõmukuulutamise püha mitte ainult Maarjale, kes tollal kindlasti veel ei mõistnud nii ingli sõnumi kui sellest lähtuvalt oma tulevase rolli täit tähendust, vaid ka sulle ja mulle, sest ingli kuulutuse läbi Maarjale oleme ju ka meie armu leidnud Jumala silmis. Seetõttu olgu meie palveks mitte ainult täna, vaid igal päeval: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!”
Aamen
