Armas kirikuline!

25.septembril 2018 viibib oma neljapäevasel Balti riikide külaskäigul ühe päeva Tallinnas üks maailma mõjuvõimsamaid isikuid, paavst Franciscus. On tähelepanuväärne, et viimase veerandsajandi jooksul on see juba teine kord, kui roomakatoliku kiriku pea valdavalt luterlikku Eestit külastab. Kui 11. septembril 1993.aastal, vaid kaks aastat pärast meie riigi taassündi tollane paavst Johannes Paulus II lennukist väljudes enne talle vastutulnute kätlemist Eestimaa pinda suudles, nimetati seda sajandi, kui mitte sajandite visiidiks. Poliitilises mõttes on paavstiga mõjukuselt maailmas samal tasemel ehk ainult USA president, kes samuti on taasiseseisvunud Eestit kahel korral väisanud. Erakordne on muidugi ka see, et paavsti visiit langeb kokku meie riigi 100.aastapäevaga.
Miks paavst Eestisse tuleb? Oma pontifikaadi ehk ametisseastumise algusest peale 2013.aasta märtsist on Argentiinast pärit Itaalia juurtega Franciscus selgelt näidanud üles soovi külastada maid, mis nii maailmapoliitilikas kui ka katoliiklikus kontekstis asuvad pigem äärealadel, kuid kus inimesed kas praegu või lähiminevikus on pidanud kogema poliitilist rõhumist või kannatama usulise tagakiusamise all. Enda sõnul tahab paavst neid lohutada ja nendelt ka õppida. Nii on roomakatoliku kiriku pea käinud küll budistlikus Myanmaris, õigeusklikus Gruusias ja kommunistlikus Kuubas, kuid pole veel külastanud mitmeid suuri ja traditsiooniliselt katoliiklikke riike Euroopas ega paavstina isegi mitte oma kodumaad Argentiinat. Paavstina on Franciscus tahtnud olla just vaeste, hüljatute, sündimata laste ning sõja ja tagakiusamise all kannatajate ehk kõigi nende hääl, kes elavadki ühiskonna äärealadel.
Ajalooline suursündmus oli kindlasti ka see, kui paavst Franciscus osales koos Luterliku Maailmaliidu juhtidega 31.oktoobril 2016 Rootsis Lundi katedraalis toimunud reformatsiooni 500.aastapäevale pühendatud oikumeenilisel palvusel. Selles kontekstis on paavsti eelseisev visiit suureks auks nii meie riigile kui ka kõigile siin tegutsevatele kirikutele, mis paistavad silma just viljakalt toimiva oikumeeniline koostöö tõttu.
Kuigi paavst on ka Vatikani kui iseseisva riigi pea, millel on diplomaatilised suhted peaaegu kõigi maailma riikidega, ei ole tema külaskäigud kunagi pelgalt riigipea visiidid, kes üliturvatuna liikudes kohtub vaid valitud võimukandjatega. Apostel Peetruse 266. järeltulijana ja kõige suurema järgijaskonnaga kristliku konfessiooni juhina on Rooma paavstil maailmas täita ennekõige vaimne missioon – hoolitseda Kristuse karja eest. Paavsti amet ei ole olla mitte poliitik, vaid eelkõige usuline liider, kes oma tegevusega mõjutab loomulikult ka nii poliitikat kui diplomaatiat. Paavst tuleb külla eelkõige kui karjane, et saada kokku kohaliku rahvaga.
Ka Eesti visiidi ajal kuulub tema päevakavasse oikumeeniline noortekohtumine Kaarli kirikus ning õhtupoole missa Vabaduse väljakul, kus võivad kõik soovijad osaleda, kuid milleks tuleb eelnevalt registreerida selleks loodud kodulehel paavsteestis.ee. Tähelepanuväärne on seegi, et Franciscuse Eesti visiidi moto „Mu süda, ärka üles!“ on võetud ühelt tuntumalt luterlikult laululoojalt Paul Gerhardilt, millele on rahvapärase viisi seadnud õigeusu taustaga eesti helilooja Cyrillus Kreek.
Kui üle-eelmine paavst Johannes Paulus II 25 aastat aastat tagasi Eestit külastas, oli tema sõnum nii meile kui ka kogu kommunismi ideoloogist vabanenud Ida-Euroopale selge ja ühene: „Ärge kartke!” Ma väga loodan, et praeguse paavsti Franciscuse eelseisev pastoraalne visiit saab olema sama tugevalt raputavaks hääleks, mis ütleb meile: „Ärka üles, mu süda! Ärka üles, mu hing!“

Õnnistussooviga
Mihkel Kukk, õpetaja