Armas kirikuline!

EELK-s tehakse praegu aktiivselt ettevalmistusi meie kiriku järgmise laulu- ja palveraamatu väljaandmiseks aastal 2025. Sellesse protsessi on lisaks vaimulikele ja kirikumuusikutele kaasatud ka eesti luuletajaid ja heliloojaid. Oktoobri lõpul toimub Tartus konverents, kus tehakse kokkuvõtted seni laekunud ettepanekutsest ja ootustest tulevasele lauluraamatule.
Kuigi praegu kasutusel olev kiriku laulu- ja palveraamat ilmus kodu- ja väliseestlaste koostööna alles 27 aastat tagasi, on igati loogiline, et iga põlvkond peaks suutma välja anda nii uue piiblitõlke kui ka uuendatud lauluraamatu.
Kuigi uusi laule tuleb aina juurde, on hea võtta midagi üle ka teiste rahvaste ja kirikute vaimulikust varasalvest. Lisaks armastatud advendihümnile, Georg Vogleri Hoosiannale loodan järgmises lauluraamatus näha ka ühte maailmas enim tuntud ja armastatud vaimulikku laulu Amazing Grace (e. k. Oo arm võrratu), mis on olnud ka selliste popiidolite, nagu rock´n´roll´i kuninga Elvis Presley ja pimeda tenori Andrea Bocelli repertuaaris ning mille eestikeelsed algussõnad kõlavad:

Su armu, Issand, imetlen, mu vaese, päästsid Sa.
Kord olin pime, kadunud, nüüd näen ja leitud ma.

Selle laulu autor John Newton sündis 1725. aastal Inglismaal. Ema suri, kui ta oli vaid kuuene. Et isa oli meremees, kasvas ta üles kasuemaga, kes aga poisist eriti ei hoolinud. Juba üheteistaastasena algas John´i meremehekarjäär, kui isa ta endaga merele kaasa võttis. Ta töötas laeval, mis tegeles nn kolmnurgakaubandusega. See tähendas seda, et kui Ameerikast toodi Inglismaale suhkrut, puuvilju, tubakat, mahagoni jne ning Inglismaalt viidi muid kaupu Aafrikasse, siis sealt omakorda veeti Ameerika istandustesse neegerorje.
Newton oli andekas mees, kes oskas hästi luuletada ja ka laule kirjutada. Et ta aga Jumalast ja tema armastusest midagi kuulnud ei olnud, pilkas ta alatasa nii sõnas kui paberil kõiki neid, kes julgesid oma usalduse Jumala peale panna. Minnes kord tõsiselt tülli nii kapteni kui ka teiste kaaslastega, pandi ta ühel Aafrika reisil karistuseks istuma sinna, kus muidu hoiti aheldatud orje. Aafrikasse jõudes pidi ta trahviks veel mitu kuud töötama valge orjana ühes Sierra Leone istanduses.
1748. aasta märtsikuus, kui John oli 23 aastane, sattus nende laev Atlandi ookeanil suure tormi kätte. Lained olid kõrged, veepump ei töötanud küllalt kiiresti ning pääsemine tundus peaaegu lootusetu, kui tema kord oli vastutada laeva juhtimise eest. Ühe meeskonnaliikme viisid lained merre just samast kohast, kus ta ise minut varem oli seisnud. Üksteist tundi tugevas tormis keset Atlandit peaaegu juhitamatut laeva juhtima pidades pani Newtoni esimest korda elus Jumala poole pöörduma ning mõtlema, kas tõesti Jumal tahtis teda mingil põhjusel kindlast surmast päästa.
See kogemus olnud nii mõjus, et mõni aasta hiljem asus ta õppima teoloogiat ning Newtonist sai anglikaani kiriku preester, kes asus aktiivselt võitlema ka räpase orjakaubanduse vastu, millega ta oli endale aastaid leiba teeninud. On tähelepanuväärne, et vahetult enne John Newtoni surma 1807.aastal keelati Suurbritannias orjakaubandus. Enne seda pidi aga Jumal teda ennast vabastama hoopis rängemast koormast ehk patuahelatest. Just sellisest koormast vabanemist vajame meiegi, et laulda:

Ei hoia mind nüüd ahelad, need minu Jumal hävitas.
Ta halastus on katmas mind, Su armu, Issand, imetlen.

Õnnistussooviga
Mihkel Kukk, õpetaja