Alanud paastuaeg, mil kiriku kuulutus keskendub taas Kristuse kannatusele, ristisurmale ja ülestõusmisele, sunnib meid mõtlema kristlaseks olemise tähendusele selles ajas ja ruumis, kus me igaüks elame. Evangeeliumidest saame teada kurba tõsiasja, et kuigi Jeesus oli oma jüngreid Jeruusalemma minekuks põhjalikult ette valmistanud, ei taibanud nad ometi, mis nende õpetajat ja neid endidki seal tegelikult ees ootamas on.
Kas me oleme Jeesuse jüngritest paremas olukorras? Kindlasti, sest meie juba teame, mis ootas ees neid ja sedagi, mis saab ootama ees meid, kui usaldame Kristust ja julgeme teda järgida. Kuid kas me ainuüksi selle tõttu, et rohkem teame, ka targemad oleme? Vaevalt, sest siin põrkuvad kokku ühelt poolt pelk teadmine ja teisalt usk, mis võib mägesid nihutada.
Teadmisi, mis tugineb selle maailma empiirilisele ehk kogemuslikule vaatlemisele ja neid piire ületavat usku, mis Heebrea kirja järgi on nähtamatute asjade tõendus, on ikka püütud teineteisele vastandada. Tänapäeva teadus on jõudnud järelduseni, et see, mida me kas palja silmaga või isegi teleskoobi abil näeme, moodustab ainult 4% kogu kreatuurist. Kõik ülejäänu ehk 96% on meie jaoks nähtamatuks jääv tume aine ja tume energia.
On tähelepanuväärne, et möödunud aasta septembris, samal nädalal, kui Eestit külastas paavst Franciscus, toimus Tallinna Teadlaste Maja ja EELK Usuteaduse Instituudi ühisettevõtmisena konverents pealkirjaga „Teadus ja usk – inimkonna ühisvara,” kus nii teadlased kui teoloogid otsisid seda ühisosa, mis lubaks teadust ja usku näha mitte teineteise vastandite ja vaenlastena, vaid hoopis partneritena. Sest mõlemal on oma osa parema ja eetilisema ühiskonna ülesehitamisel ning ainult omakasule ja ahnusele orienteeritud maailma päästmisel tema enesehävituslikult teelt.
20.sajandi suurimaks teadlaseks nimetatud juudi füüsik ja relatiivsusteooria rajaja Albert Einstein on öelnud, et religioon, kunst ja teadus on kõik sama puu oksad, sest kõigi nende püüete eesmärk on inimesi õilistada, tõsta teda puhtfüüsilise olemise sfäärist kõrgemale ja juhtida teda vabaduse poole.
Kristliku kiriku kuulutuse keskmeks olev sõnum Jeesuse ülesäratamisest surnuist ütleb meile, et tegemist ei ole mitte ainult kellegi taaselustamisega, vaid lõpliku läbimurdega surmast ellu, mille läbi on Jumal meile ilmutanud, et Tema ei ole mitte ainult elu, vaid on ka surma Issand. Et vaid Temal ainsana on meelevald mõlema, nii elu kui ka surma üle.
Ülestõusmispühade rõõmusõnum ütleb, et olles Püha Vaimu läbi ühendatud ülestõusnud Kristusega ja uskuda temasse, on ka kõigil ligipääs sellele uuele olemisele, mis Kristuses ilmununa meidki juba siin maailmas uueks muudab. Toomas Paul on öelnud, et me ei tea küll seda, m i s meid Kristuse järgijatena ees ootab, küll aga teame seda, k e s meid ees ootab. Selle mõistmiseks ongi kingitud meile paastuaeg. Kasutagem siis seda väärikalt.
Õnnistatud Kristuse kannatamisaega ning aulisi ülestõusmispühi teile kõigile soovides Mihkel Kukk, õpetaja
