On juubelilaulupeo aasta. Kuna me oleme ennast eestlastena pidanud ikka laulupeousku rahvaks, on seetõttu ka üldlaulupeod saanud meie kõigi jaoks märgilise tähendusega sündmusteks. Koorijuht Hirvo Surva on võrrelnud laulupidusid lausa jumalateenistusega, kus me käime iga viie aasta tagant laulukaarest altari ees oma usku kuulutamas ning samas ka oma südametunnistust kuulamas.
See on päris kohane metafoor, eriti kui peame silmas seda, et meie laulupeod saidki 150 aastat tagasi alguse just kirikust, neis tegutsenud laulu- ja pasunakooridest. Et 18.sajandil Saksamaalt Eestisse jõudnud luteri kiriku vaimsust oluliselt mõjutanud vennastekoguduse liikumises oli tähtsal kohal ühislaulmine, hakati üsna pea ka siin mitmehäälset koorilaulu viljelema. Selle laiemale levikule maarahva seas pandi seega alus just koolis ja kirikus, mis päädiski 1869.aasta I üldlaulupeoga Tartus.
Koorilaulu kui seltsitegevuse eeskuju võeti aga üle siin elanud baltisakslastelt. Esimene saksa laulupidu Liivimaal toimus juba 1836. aastal Riias ning teine samalaadne üritus Eestimaa kubermangus Tallinnas 1857.aastal. Eestlaste oma laulupidude isaks peetud köstrikoolitusega Johann Voldemar Jannsen tõi aastal 1858 ajalehes „Perno Postimees” laulukultuuri eeskujuks näitena Šveitsi: “Zürichi linnas laulsid nad nii, et müürid värisesid. Mu meele teeb haigeks, kui selle peale mõtlen, kui vaesed meie laulu poolest oleme!”
Esimesteks eesti lauluseltsideks said 1863. aastal asutatud Revalia ning 1865. aastal loodud Estonia ja Vanemuine. Lauluseltside hoogne asutamine 19.sajandil kandis endas tollal kogu Euroopat haaranud rahvusromantismi ideid, kuna meiega sarnane rahvuslik ärkamine toimus ka mujal. Üha enam hakati kõikjal tähelepanu pöörama rahvuslikule ühtekuuluvusele ja isamaa-armastusele. Näiteks sakslaste rahvusteadvuse tõus tõi Baltimaades omakorda kaasa suurema vahetegemise kohaliku maarahvaga ning otsekui vastukaaluks sellele võttis Jannsen esmakordselt kasutusele mõiste eesti rahvas.
Ka kohalike kirikukooride ühislaulmised leidsid aset juba tükk aega enne I üldlaulupidu. Esimene laiema kõlapinnaga laulupüha peeti 1863. aastal Saaremaal Ansekülas sealse pastori Martin Körberi eestvedamisel, kus osales 500 lauljat. Enne Tartu laulupidu toimusid paikkondlikud laulupäevad veel nii Hiiu-, Pärnu-, Viru- kui ka Võrumaal.
I üldlaulupeol, mille korraldamiseks oodati võimudelt peaaegu kaks aastat luba ning peeti “Liivimaa Talurahva Pärisorjusest Vabastamise 50. aasta Juubeli- ja Tänulaulupeo” nime all, osales 51 koori ja puhkpilliorkestrit ühtekokku 845 esinejaga ning kuulajaid oli kahe peopäeva peale kokku 15 000 inimest.
Võiks öelda, et nii pärimuslike kui ka laenatud kultuurielementide oskusliku põimumise tulemusena loodi I laulupeoga meie rahvusliku kultuurimudeli selline versioon, mis on ajas muutudes ja samas ka aegade muutustele vaatamata 150 aastat vapralt vastu pidanud. Võime olla uhked, et meie esivanemad laulsid ennast 19.sajandil rahvaks, kes I laulupeo peakõneleja Jakob Hurda sõnul on küll arvult väike ja jääb selleks ka tulevikus, kuid võib ometi saada suureks vaimult. Kui me haritud ja tööka rahvana laseme samas ennast juhtida ka Jumala Vaimul, ei suuda meid keegi murda. Seda näitas selgesti ka meie 30 aasta tagune nn laulev revolutsioon.
Kasutades apostel Pauluse sõnu Rooma kirjas: Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?(Rm 8:31) Andku Jumal meile tarkust hoida seda, millel oleme seni püsinud ja taotleda jätkuvalt seda, mis ka ainsana püsima jääb.
Õnnistussooviga
Mihkel Kukk
õpetaja
