Lühike, kuid kaunis Eestimaa suvi ANNO DOMINI 2019 on saamas ajalooks. Selle aasta tähtsündmuseks oli kahtlemata juubelilaulupidu, millega tähistasime 150 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost Tartus. 1869.aastal talurahva pärisorjusest vabanemise 50.aastapäeva mälestuse sildi all peetud esimest laulupidu nähakse olulise teetähisena eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemises, mis aitas meid ka nõukogude aja surutises vaimselt ellu jääda. Tänu nii pikaajalisele üheslaulmise traditsioonile sai võimalikuks ka meie veretu laulev revolutsioon 3o aastat tagasi ning kolme väikest riiki ühendav Balti kett, mida ka suurriigi relvajõud ei suutnud murda ega purustada.
Just seda fenomeni silmas pidades peame suutma näha ja oskama hinnata ka selle mündi teist, sügavamat poolt. Viie aasta eest toimunud eelmise laulupeo finaali eel kõlasid üle lauluväljaku meie rahva südametunnistuseks peetud maestro Arvo Pärdi sõnad, mis mulle juba siis väga hinge läksid ja mis pole mind senini lahti lasknud. Ta ütles: kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing, sellest järgmine inimese hääl. On vaja puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab. Tõepoolest, nii nagu puhta hingega inimene suudab luua midagi, mis temast endast palju kauem elab, suudab vaid puhastatud hingega rahvas heliseda nii, et ta ka kõigile katsumustele ja kannatustele vaatamata ometi ellu jääb.
Kuna suve seostatakse puhkuste ja reisimisega, on Rapla kirik juba üle 20 aasta oma uksed suviti kõigile teelistele lahti hoidnud. Argipäevadel avatud kiriku uks on igale möödujale otsekui sõnatuks kutseks sinna sisse astuda, et määrdunud hing pisut puhtamaks saaks ning väsinud hing sealt värskendust leiaks. Armastatud tekstiilikunstnik Anu Raud, kelle kaunid vaibad ehivad ka mitmeid Eestimaa kirikuid, on öelnud väga tabavalt, et juba kaugelt paistma hakkavad kirikutornid on nagu antennid taevasse, mille kaudu tuleb meie ellu vägi ja tarkus. Umbes sama on öelnud ka hiljaaegu igavikku kutsutud tunnustatud filoloog ja religiooniloolane Marju Lepajõe, et kirikutorn muudab ka väikesed maakohad suureks ja kõrgeks ning seda just vaimses tähenduses.
Tänavu käis Rapla kirikus kolme kuu jooksul ligi 1300 külastajat 19 riigist. Kirikuvalvurite ja giididena oli ametis 32 vabatahtlikku, kes vajadusel andsid informatsiooni nii meie kiriku, koguduse kui ka siinse usuelu kohta laiemalt. Paljud on teinud seda juba aastaid ning õnneks lisandus tänavu ka uusi inimesi. Ma usun, et see ei ole kellegi jaoks olnud ainult pelk kohustus, vaid ka puhas rõõm ja tunnetatud eesõigus just sellisel viisil oma kodukirikut teenides kellelegi vajalik olla. Kõigile kiriku valvuritele ja teenäitajatele koguduse juhatuse poolt südamlik tänu koos sooviga, mida minu vanem vend Kalju ikka soovis kõigile neile, kes midagi head korda olid saatnud – Jumal tasugu!
Enim palverändureid oli nagu alati koduselt Eestimaalt, kelle muljed ja tähelepanekud külalisraamatus näitavad selgelt selle tegevuse vajalikkust ka edaspidi. Näiteks: Kaunis kirik ja sõbralik vastuvõtt. Hea atmosfäär. Või siis: Olime teel korporatsiooni suvepäevadele, kui märkasime, et kiriku uks on lahti. Tegime peatuse ning avastasime ühe ilusa helge Eestimaa kiriku. Aga ka selline sissekirjutus tänulikelt Rapla inimestelt: Hingele pai… Suur tänu kolmapäevaõhtuste orelipooltundide eest. Kaunis ja vaimustav muusika, hetked iseenda ja oma mõtetega – just see, mida ühte suveõhtusse vaja. Et need jätkuksid järgmistel suvedel.
Õnnistatud hinge puhastumise hetki meile kõigile jätkuvalt soovides
Mihkel Kukk, õpetaja
