Hauas sündinud
Johannese ilmutuse raamat 1:17-18
Issand ütleb: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.”
See on Jumala sõna.
Teise maailmasõja järgsel Nürnbergi kohtuprotsessil esines tunnistajana keegi mees, kes oli sõja ajal mõnda aega pidanud ennast varjama Vilniuse juudi kalmistul ühes hauas. Kalmistu oli nii tema kui ka paljude teiste juutide jaoks tollal ainus turvalisemaid paiku koonduslaagrist ja gaasikambrist pääsemiseks. Ning elades selles hauakoopas, mida varjas suur ja raske kiviplaat, kirjutas ta luuletusi.
Ühes neist kirjeldab ta lapse sündi. Tema läheduses olevas hauas sünnitas noor juudi naine poja. Sünnituse vastuvõtjaks oli kõrges eas rabi, kes tavaliselt oli samal kalmistul toimetanud matmisi. Kui vastsündinu oli teinud esimese häälitsuse, palvetanud too vana juudi vaimulik: Suur Jumal, kas Sa oled lõpuks ometi saatnud meile Messia? Sest kes muu, kui ainult Messias võiks ilmale tulla hauas!
See lugu tundub nii sürrealistlik, et ületab isegi meie parima kujutlusvõime. Ja ometi on sellel tõestisündinud lool võimas sümboolne tähendus. Too Vilniuse juudi rabi teadis, et Messias, keda see rahvas aastatuhandeid oli oodanud, peabki sündima hauas. Kuid selle tundmatu noore juudi naise poeg, kes vaid oma ema pisaratest toitudes suri juba paari päeva möödudes sealsamas, kus ta sündis ehk hauas ning kellele ei jõutud nimegi panna, ei olnud siiski Messias.
Küll sai aga Messiaks ühe teise noore juudi naise poeg, kelle jaoks 2000 aastat tagasi samuti ei leitud sündides kohta mujal, kui vaid loomadele mõeldud koopas ning kes pidi surema mõnikümmend aastat hiljem kurjategijatele määratud võllas. Evangelist Johannes ütleb selle kohta, et Kristus tuli küll omade keskele, et neid päästa patu, surma ja kuradi meelevallast, mille nõiaringist ükski inimene ise välja ei saa, kuid need, kelle jaoks ta tuli, ei hoolinud tulijast, ei võtnud teda vastu, ei tunnistanud teda omaks. Johannes ütleb, et see maailm, mis oli küll tekkinud tema läbi, ei tundnud teda ära.
Jeesuse lugu, mis ei alga alles Petlemmas ja mis ei lõpe sugugi Kolgatal, näitab meile väga selgelt, miks maailm ei võtnud siis, ei võta praegu ja ilmselt ei saa ka tulevikus vabatahtlikult Jumala armupakkumist vastu võtma. Sest Jeesus ei paku seda, mida inimesed arvavad ja loodavad oma eluks, õnneks ja heaoluks vajavat. Kristuse kannatuslugu näitab meile ilmekalt, kuidas mitte võõrad, vaid just omad lükkasid Jeesuse endi keskelt välja. Juudas Iskariot, kes lootis lõpuni, et Jeesus on Messias, kes taastab Iisraeli kuningriigi tema kunagises vägevuses, teeb oma õpetajat Jeruusalemma templi ülempreestrite ja suurkohtu liikmetele kätte alandavalt andes veel viimase meeleheitliku katse panna Jeesus tegema seda, milleks ta ei olnud siia maailma tulnud.
Evangeeliumid jutustavad, kuidas Suurel Reedel vaid üks, Arimaatiast pärit Joosep, rikas suurkohtu liige, halastas Jeesuse risti all nutvate naiste peale ning läks ja taotles Rooma prokuraatorilt Pontius Pilaatuselt loa Jeesuse surikeha väärikalt matta oma perekonna hauakoopasse, kuhu ei olnud veel kedagi maetud. Vastasel korral oleks ristil hukatute surnukehad visatud lihtsalt röövloomade saagiks. Ta tegutses umbes sama halastavalt, nagu see Vilniuse juudi kalmistu rabi tolle noore naise sünnitust hauas vastu võttes.
On tähelepanuväärne, et Arimaatia Joosep andis oma haua vääriliseks matmiseks mitte ainult kurjategijana hukatud Galilea prohvetile, kellele oli juba enne sündimist pandud nimi Jeesus, mis tähendas Jumal päästab. Selles hauas sündis ja hauakoopast väljus ning nädala esimese päeva varahommikul hauale tulnud naistele ja jüngritele ilmus juba Kristus – Messias ehk Võitu, kelle aulisest võidust viimse vaenlase surma ja kogu surmavalla üle meiegi tohime osa saada.
Ülestõusmispüha suurim ja olulisim sõnum on see, et Jeesuse ülestõusmine ei piirdu tema tagasipöördumisega maisesse ellu, nii nagu see juhtus tema poolt üles äratatud Laatsaruse, Naini noormehe või Jairuse tütrega. Hauast väljudes ja surmavalda enda selja taha jättes ei tulnud Jeesus siia tagasi, vaid läks edasi, täiuslikumasse olemisvormi, kus aeg ja ruum ei saanud temale enam takistuseks.
Sama oluline on ka see, Jeesus ei tõusnud hauast ise, nii nagu me hommikuti ärgates lükkame teki pealt ja kui ei viitsi kohe voodit üles teha, jätame linad laiali, milline vaatepilt avanes ka nädala esimese päeva varahommikul hauale rutanud naistele ja jüngritele. Jumal äratasJeesuse surnuist. Ta tegi seda mitte ainult sellepärast, et tal oli meelevald oma Poega päästa, vaid ka selleks, et me usuksime, et tal onmeelevald meidki päästa, küll mitte ajalikust, vaid igavesest surmast. Apostel Paulus ütleb, et nii nagu me sureme Aadamas, olles kaasosalised Aadama patus, mida me kõik oma muldses ihus kanname, nii tehakse kõik kord ka elavaks Kristuses surnute ülestõusmises. Nii head kui halvad, nii õiged kui ülekohtused, nii usklikud kui uskmatud.
Igal kevadel puutuvad aiapidajad ja põlluharijad kokku parasiitlike kapsaussidega, taimelehti kahjustavate röövikutega. Kui aeg täis saab, otsib kapsauss mõne lati, mille otsas ta nukkub. Röövik kaob meie silme eest, saab kaetud tugeva koorikuga ja on pikka aega nagu elutu kookon. Mõne aja möödudes koorik lõhkeb ja sealt lendab välja valgetiivuline liblikas, mis ühest küljest on ju sama endine kapsauss, aga teisalt täiesti uus eluvorm.
Suurel Reedel asetati Jeesuse surnukeha hauda selleks, et kolmandal päeval Messiana sealsamas hauas sündides öelda ka täna sulle ja mulle: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.” (Johannese ilmutuse 1:17-18)
Kristus on üles tõusnud!
Ta on tõesti üles tõusnud!
Aamen
