Johannese evangeelium 12: 1-9
Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud. Nad tegid siis temale seal lõunasöögi ja Marta teenis. Laatsarus oli aga üks neist, kes koos Jeesusega lauas istusid.
Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast. Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles: „Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?” Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut.
Siis ütles Jeesus: „Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks. Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati.”
Siis sai suur hulk juute teada, et Jeesus on seal, ja nad ei tulnud mitte üksnes tema pärast, vaid et näha saada ka Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles äratanud.
See on püha evangeelium.
Iiri kirjanik Oscar Wilde on öelnud, et inimesed teavad küll kõige hinda, aga kahjuks mitte millegi väärtust. Üllataval kombel tuleb just see moment eriliselt esile tänases palmipuudepüha evangeeliumis, kus Jeesus tuleb 6 päeva enne juutide paasapühi koos oma jüngritega Jerusalemma külje all olevasse Betaaniasse Laatsaruse ja tema õdede Marta ja Maarja juurde lõunale. Iseenesest polnud selles ju midagi erilist, sest Jeesus oli tolles kodus olnud pidevaks külaliseks. Eriliseks muutis selle hetke vaid see, et äsja oli Jeesus sealsamas kodus teinud vägeva imeteo, oma sõbra Laatsaruse surnuist üles äratanud, millest levis kuuldus kulutulena ka pealinna Jeruusalemma ja kaugemalegi
Võime küsida, mis tegi ja jätkuvalt teeb ühe Betaania tagasihoidlikus kodus toimunud õhtusöögi nii eriliseks, et evangelist Johannes on pidanud oluliseks see panna oma evangeeliumisse? Ma arvan, et just seesama Oscar Wilde poolt öeldu, et teatakse küll kõige hinda, aga mitte väärtust ning mis just selles loos eriti reljeefselt esile tuleb.
Tänase loo peategelane ei ole surnuist üles äratatud Laatsarus, kes istub küll koos Jeesuse ja teistega söögilauas, kuid kellest me seal rohkem midagi ei kuule. Selleks ei ole ka mitte kõikjal esirinnas askeldav Marta, kes alles äsja oli Jeesusele teinud etteheiteid viivitamise pärast nende juurde jõudmisega, mistõttu vend jõudis enne surra. Loo peategelaseks on hoopis Maarja, keda oleme varem näinud vaikselt Jeesuse jalge ees istumas ja teda kuulamas ning alati toimeka Marta süüdistusele, miks noorem õde teda aidates sugugi oma kohust ei täida, vastab Jeesus talle, et Maarja on parema osa valinud, selle, mida temalt ära ei võeta.
On mõneti üllatav, et Laatsaruse ülesäratamise loos heidab ka Maarja Jeesusele täpselt sama asja ette, mida Marta:”Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.” Kuid erinevalt võimukast Martast, kelle suust kostab see pigem etteheitena, langeb Maarja seda öeldes Jeesuse jalge ette maha. Idamaades tähendas kellegi ette maha langemine kõige suurema austuse avaldamist sellele isikule. Alles Maarja ja temaga kaasas olnute pisaraid nähes nutab ka Jeesus ja palub seejärel tõsta ära kivi Laatsaruse hauakoopa suu eest.
Ma ei tea, kas ainuüksi Martaga toimunud kahekõne järel, kus Jeesus ütleb talle, et „sinu vend tõuseb üles,” millele Marta vastab: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval,” oleks Jeesus palunud hauakivi eemaldada ja Laatsaruse sealt välja hüüdnud või mitte. Oluline meie jaoks on see, kuidas Maarja tollel õhtusöögil käitub.
Pealtnäha teeb ta midagi täiesti tavatut, isegi priiskavat, kui ta valab peaaegu viinamäetöölise aastapalga (300 teenarit) maksva salvi ühekorraga Jeesuse jalgadele ja kuivatab neid seejärel oma juustega, mille tulemusena kogu ruum, kus nad viibivad, täitub ülitugeva aroomiga.
Selles, et salvi lõhn täitis kogu koja, on algkiriku teoloogid näinud võrdpilti evangeeliumi võidukast levimisest maailmas, millise käsu annab Jeesus ülestõusnuna oma jüngritele enne taevaminemist. Apostel Paulus võrdleb evangeeliumi Kristuse tundmise hea lõhnaga.Selle levitamise kohustus maailmas võis ka Jeesuse jüngritele tunduda alguses ehk liigse raiskamisena, pealegi kui enamus neist surid oma õpetaja kombel samuti märtritena. Ometi just esimeste ristiusu märtrite verest niisutatud maast tärkas selline kirik, mis on püsinud maailmas kaks tuhat aastat ja kuulutab täna sama veendunult, kui tollal Jeesuse sõnu: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.”
Tänase loo keskne küsimus on, et kui üks asi kuulub Jumala päästeplaani, siis kas saab olla midagi selle teokstegemiseks liiga kallis ja liiga kulukas? Maarja tegu ongi nähtud kui ülevoolava tänu ja armastuse märki Jeesuse suhtes, kes oli nende venna neile elusana surmavallast tagasi toonud. Ükski hind polnud selleks liiga suur. Maarja, kes oli juba varem hea osa valinud, mõistis mitte ainult hauakambrist väljunud venna Laatsaruse, vaid ka Jeesuse tõelist väärtust.
Paljude jaoks ehk isegi üliemotsionaalselt käituva Maarja vastandiks selles loos on aga kainelt kalkuleeriv ja kaalutlev jüngrite kukruhoidja Juudas Isakriot, kes teab täpselt kalli nardisalvi hinda ja ka seda, kui palju vaeseid saaks sellega ära toidetud. Aga ta ei tea Jeesuse väärtust ega ammugi mitte Maarja teo tähendust.
Toon paralleelse kõrvalpõike sündmusesse, mis eelneb Luuka evangeeliumis kirjeldatud Jeesuse kuninglikule vastuvõtule Jeruusalemmas. Sealgi on tegemist ühe koduse õhtusöögiga, mis leiab aset variseride poolt vihatud ülemtölner Sakkeuse kojas Jeerikos, kuid kus Jeesus koos oma kaaskonnaga on lahkelt vastu võetud. „Täna on sellele kojale tulnud pääste,” ütleb Jeesus Sakkeusele, kui too oli hinnanud ümber nii iseenda kui ka kõigi teiste väärtuse, lubades anda poole oma varandusest, mida ta oli pettusega kokku kogunud, vaestele ning neljakordselt tagasi maksta neile, kellelt ta midagi välja pressinud oli.
Kuigi mõlemad, nii Sakkeus kui Juudas toetuvad pealtnäha samadele põhimõtetele, vaeste aitamisele ja raha õiglasele jaotamisele maailmas, on mehed ise seejuures täiesti erinevad. Sakkeus oli vaid põgusast kohtumisest Jeesusega suutnud teha põhjaliku inventuuri oma elus. Samas Juudas ka pidevalt Jeesuse kõrval olles ei suutnud mõista hinda, mida pidi Jeesus juba mõni päev hiljem nii tema kui kogu maailma pattude pärast tasuma. 30 hõbeseeklit oli liiga tühine summa, mille vääriliseks Juudas nii iseennast kui oma õpetajat hinnanud oli.
Tänases loos ütleb Jeesus, et Maarja on teinud selle teo tema matmiseks. Kui Suurel Reedel pandi ristilt maha võetud Jeesuse surikeha kiiruga Armaatia Joosepi perekonna hauakoopasse, lootsid nädala I päeva varahommikul hauale rutanud naised vähemalt tagantjärgi ettenähtud matuserituaali läbi viia. Sinna jõudes selgus, et seda ei olnudki enam vaja teha, sest Maarja oli juba mõni päev varem Betaanias spontaanselt selle juba nende eest ära teinud.
Iisraeli kuningad seati teatavasti ametisse mitte kroonimise, vaid võidmise läbi. Kui tollele imelisele õhtusöögile järgneval päeval läheb rahvahulk Jeesusele Jeruusalemma vastu kõigi kuninglike austusavalduste, palmiokste ja hoosianna hüüetega, ei ole tegu mitte eksitusega, nagu vahel arvatakse. Maarja, kes oli alati valinud hea osa, oli eelmisel õhtul Jeesuse kalli nardisalviga võidnud juba ka kuningaks, kelle riik ei olnud ega ole sellest maailmast ja kelle maiseks kuningatrooniks sai meidki Jumalaga lepitav ja üksteisega liitev Kolgata rist.
Aamen
