Minu lugu

Leerikooli lõpus on saanud heaks tavaks, et lõpetajad kirjutavad essee teemal “Eile nägin ma kirikut”. Siin on lood osalejatelt, kes on otsustanud oma mõtteid ka teile jagada. Kui ka sina soovid oma teekonda teistega jagada, siis palun anna endast teada õpetajale e-postil: mihkel.kukk/at/eelkrapla.ee.

Iga lugu on imeline.

NELJAS LUGU

Eile nägin ma kirikut.

Minu kirikusse ja leeri tulemise põhjus ei olnud kindlasti selles, et sealt abi otsida või mingites asjades selgust saada. Pigem soov laiendada silmaringi ning tutvuda ajalooga,religiooniga ning kirikuga, minu jaoks siiani suhteliselt võõra institutsiooniga. Miks võõra? Sest koolis seda ei õpetatud, minu vanemad sellest kodus ei rääkinud ja kuidagi on nagu lapsepõlvest meelde jäänud, et ega väga ei arvatud sellest teemast ka midagi. Hiljem, oma emaga kirikust ja leerist rääkides, sain aru, et ta ei ole lihtsalt arvatavasti asjasse piisavalt süvenenud ja seoses sellega ei saa kiriku olemusest õigest aru.. Jah…tuleb tõdeda, ka minule on siiani mõned asjad veidi segadust tekitavad ja arusaamatud.

MIKS MA LEERIKOOLI TULIN?

Õppimine ja  tugi oma elukaaslasele oligi peamine põhjus, miks otsustasin Leerikooli astuda. Peas oli palju küsimusi. Milleks see kõik? Kellele see kasulik on? Kui tõsiseltvõetav saab üks religioon olla, teades et neid on maailmas kümneid ja on inimesi kes neid ka eluajal vahetavad. Mulle on jäänud mulje, et kirik aitab abivajajat ja kuna ma tunnen, et mul oma eluga hakkama saamiseks abi pole vaja, siis pole mul ka kirikut vaja. Samuti olen seda meelt, et PÄRISELT aidata saab inimest ainult tema ise…mitte keegi teine. Kellegi teise abi pole jätkusuutlik ja selle kadumisel, kui inimene midagi ise järeldanud ja õppinud pole, on ta jälle tagasi samas madalpunktis, kus ennem. Keegi teine….ei Jeesus Kristus, Buddha, Allah jne ei saa olla vastutavad minu hädade eest ega ole nemad ka need kes mind aitavad. Kõik mis ma enda heaks teen või ei tee…teen ma ikka ise. Süüdistan ennast kui midagi läheb valesti ja kiidan ennast kui midagi saab hästi tehtud.

MIDA MA TEADA SAIN?

Leerikoolis olen õppinud seda  et kirik ei püüagi selgitada ja muljet jätta, et Jumal on valge ürbiga mees pilve peal ja Kurat maa all põrgus. Need kõik on kujundid. Minu jaoks suur osa selle religiooni tundma õppimisel on meie leeriõpetajal. Sel viisil asjadele lähenedes ja õpetades on minu arvates võimalik väga paljude kiriku võõraste inimesteni jõuda.  Väga mõistlik ja minu jaoks piisavalt arusaadav käsitlus ning mind huvitanud küsimused (tihti ka provotseerivad 😊) said kiiresti minu jaoks rahuldava vastuse. Olen saanud aru et kristlus ja piibel on õpetus väärikana, hea ja abivalmis inimesena elamiseks. Ole aus, ole abivalmis, õpi andestama, ära valeta, ära varasta. 

Siiski, olles nüüd üht teist Leerikoolis õppinud, jäi minusse kahtlus, et paljud inimesed kes igapäevaselt kirikus käivad, seda asja nii ei mõista. Mulle on jäänud mulje, et paljud arvavad sõna otseses mõttes, et andes oma elu jumala kätesse, ei ole vaja endal enam teha muud kui palvetada. Kui miski läheb halvasti või ei suju nii nagu peaks, peetakse seda jumala tahteks ning asja tegeliku põhjuse üle enam pead murdma ei hakata st. mida tegin valesti, mida peaksin teisiti tegema. Küll jumal teab – palvetan ja kõik saab ise korda.. See ei ole minu meelest õige ja inimene peaks oma tegemiste ja elu eest ikkagi eelkõige ise vastutama ja aru saama.

Aga samas, kui inimene mõistab et Piibel õpetab olema aus, abivalmis, andestav,armastav ja töökas ning selle järgi ka elab, siis ei ole mingit põhjust miks inimene oma eluga edukalt hakkama ei peaks saama.

NOORED JA KIRIK

Kas kirik kõnetab tänapäeva noort?… arvan et mitte piisavalt . Põhjus võib olla sama, miks ka mind kirik siiani mitte kuidagi ei kõnetanud. Nimelt seda, mida ma nende kuude jooksul leeris õppisin, pole ma varem kuskilt kuulnud. Kirikust ja religioonist ei räägita väga tihti. 

KES SELGITAB?

Enamikes koolides käsitletakse seda teemat pealiskaudselt ajalootunnis ja sellega asi piirdub.

Ei räägita, sest meil, lastevanematel, pole neile midagi rääkida. Miks ei ole? Sest meile, nõukogude ajast pärit lastele, ka keegi ei rääkinud. Leerikoolis käies sai asi palju selgemaks ja pani asjale hoopis teise pilguga vaatama. Kirikuvõõral inimesel on tihti silme ees ainult suur (paljude jaoks kõle ja pime ja põhjendamatult suurustava arhitektuuriga) kirik, monotoonse häälega kõnelev kirikupapp, palvetavad vanainimesed ja mälestus ajaloo tunnist, kuidas ristiusk tõi eestisse sõjad, tapmised ja maksud. Milleks uhked kirikud? Milleks „muinasjutud“ surnute ellu äratamisest ja pimedate nägijaks muutmisest? Kuidas  ja milleks uskuda seda, mis ei ole  loogiliselt ja teaduslikult seletatav? Vastuseid nendele küsimustele ei ole piisavalt inimestele selgitatud st. selgitus ei ole jõudnud paljude inimesteni. 

LÄHENEME TEISE NURGA ALT?

Minu arvamus on see et kui jätta alguses veidi tahaplaanile  kõik müstiline ja traditsiooniline (palved, kirikulaulud, jutud Jeesuse imetegudest) ning keskenduda teadmiste põhja loomiseks rohkem ajaloole, kümnele käsule ja nende lahti mõtestamisele, siis oleks tulemus ehk produktiivsem. 

Keskajal oli inimesi lihtne mõjutada. Vähe oli harituid, kõik teaduslik, millest aru ei saadud, pandi müstika (väljamõeldud tegelaste) arvele.  Tänapäeva noortele on kõik teaduslik kergesti kättesaadav. Samuti on nende päralt tohutu hulk informatsiooni kogu maailmast (sotsiaalmeedia) ning neid sügavamalt religioonist mõtlema panna on palju järjest raskem. Vanasti oli nö kirik keset küla ja inimesel ei olnudki mingit valikut ega mõtteid kuhugi mujale minna. Tänasel päeval on kõik religioonid inimesele kättesaadavad ning tundub et tihti valitakse sealt omale hetkeolukorraks sobiv. 

 Elu on näidanud, et traditsioonid on tähtsad, kuid inimesed muutuvad ja kui religiooni tutvustamine/esitlemine ei  liigu ajaga kaasas siis selle populaarsus hääbub. 

Kevadleeri poiss 2020 Raplas

KOLMAS LUGU

Eile nägin ma kirikut!

Oli see ju alles „eile“, kui käisin kirikust mööda, teda nägemata ja mõistmata. Aru saamata kiriku päris olemusest. Ja ometi oli kirikus midagi, mis kõnetas ja kutsus. Vaikselt oma aega oodates ja enda juurde kutsudes.

Esimest korda aimasin tema kutset ~30 aastat tagasi. Kirjutasin keskkoolis kirjandi teemal, mida kõike võiks kirikus tänapäeval teha. Toona oli see lihtsalt üks tore mõtteharjutus, millel on ometi oma tähendus tagantjärgi vaadates.

Seejärel nägin kiriku sügavamat olemust aimamisi ~20 aastat. Pildistasin pimedas talveöös valgustatud kirikut, püüdes pildile saada selles hetkes peitunud müstilisust. Suurema eduta. Kuid igatsus jäi. 

Edasi tulid pikad aastad rännakuid ja otsinguid. Tegin usu ja Jumala otsinguil maale ja erinevatele religioossetele õpetustele tiiru peale. Et lõpuks jõuda tagasi algusesse, oma kodukiriku juurde. 

Kas saan ma aga praegu öelda, et olen kirikut tõeliselt, sügavuti näinud? 

Tõenäoliselt mitte. On mul praegugi tunne, et kirikus on kaugelt enam, kui täna mõistan. Ometigi võin öelda, et olen midagi näinud – südamega, mitte silmade või mõistusega.

Mida olen näinud? 

Valgust ja vabadust, valu ja kannatust, rõõmu ja kurbust. Kõike seda, mis on meid ühendanud ja lahutanud. Nii igavikulisi tõdesid kui iganenud tavasid. 

Ka seda, mis käib ilmaliku elu juurde ja lahutab meid Jumalast. Et seeläbi paremini mõista ja hinnata maailma ning elu tegelikku olemust. Saada pühitsetud ja õnnistatud, juba praeguses elus.

Kuidas on üldse võimalik näha ja mõista kirikut? 

Ilmselt läbi südame, olles kantud teenimise vaimust ja õnnistatud Püha Vaimu poolt. 

Hoides Jumalat ning Jeesus Kristust enda südames, teenides isetult ligimesi ja seeläbi Jumalat ennast. Olles ühenduses, valmis kuulama Jumala juhatust. Nähes Jumalat kõiges ja kõigis, mis Ta on loonud. Meile ja meie hüvanguks, et anda saadu neile, kes vajavad seda meist veel enam. Toetada vaeseid ja hüljatuid, vanu ja tõbiseid, kõiki, kes siin elus hakkama ei saa.

Mis on elu ilma kirikuta?

Ilmselt sama, mis päike ilma kuuta. Aitab ju viimane päikesevalgust meile tagasi peegeldada, mis muidu meie silmi pimestaks. Nii on ka kirikuga, läbi mille tajume Jumalat kõnelemas ja tegutsemas. 

Sama analoogia kehtib ka vastupidi. Mis oleks kuu ilma päikeseta ehk kirik ilma Jumalata? Kõigest tühi kest, millest tema põhiolemus on välja jäetud. Justkui keha, kust hing on lahkunud.

Milline on kirik, mida ma endas näha tahan?

Valgusküllane ja avatud. Valmis kõiki vastu võtma, kes vähegi minu uksele koputavad. Täis rahu, rõõmu ja Jumala armastust. Võttes vastu kõik, kes uksele koputavad, olenemata tema usutunnistusest või kuuluvusest. Kirik, mis jagab kõigile Jumala ande ja kingitusi, midagi vastu küsimata või endale nõudmata. 

On see võimalik?

Usun küll, siiralt loodan. Kui teadlikult harjutada, õppida ja paluda Jumalat oma teele appi. On ta ju seni mind toetanud, ilma midagi küsimata. Isegi siis, kui ma teda ei ole omaks võtnud või olen maha salanud. Nüüd aga tunnen, kuidas Jumal ise oma täiuses seisab minu kõrval, et meid kõiki toetada.

Jumala õnnistagu meid kõiki – siin ja praegu, nüüd ja igavesti! Aamen!

TEINE LUGU

Eile nägin ma kirikut!

Väikese poisina üksi kodus olles meeldis mulle kappides sobrada ning vanu pilte vaadata. Teinekord võisin end selle juurde mitmeks tunniks ära unustada. Kirikuga seoses meenuvad esimese asjana vanemate pulmapildid, mis on tehtud krõbedal talvepäeval Rapla kiriku ees. Seda sündmust loengi enda elu- ja kirikuteel märgilise tähendusega, sest minu jaoks sai sealt kõik alguse.

Ka oma ristimise päeva mäletan läbi piltide, sest olin siis kõigest 2,5-aastane. Ristimine on eluteele kaasa andnud erilise tunde, sest lasteaias või koolis nendel teemadel jutustades tundsin end alati kindlalt ja tugevalt. Seetõttu oli mul lapsena natuke kahju nendest lastest, kes ei olnud ristitud. Sisimas oleksin tahtnud neid mingil seletamatul põhjusel kuidagi aidata, ehkki ei osanud. Samuti on mind eluteel saatnud hea, soe ja armastav ristiema, kelle sarnast sooviksin ka oma lapsele. Ristiisaga ma kahjuks nii aktiivses suhtluses ei ole olnud.

Minu lapsepõlve kirik jääb aga eelkõige meelde läbi matuste. Matuseid olid üsna tihti ja järjestikku ning iga kirikus käimine võrdus järjekordse kurva sündmusega. Näiteks oma viimase vanavanema kaotasin 12-aastaselt. Väikese lapsena oli raske aru saada, miks on nii.

Samas on kirik pakkunud ka rõõmurohkeid ja toredaid sündmusi. Seda nii pulmade, jõulukontsertide, jumalateenistuste kui ka viimasel ajal leerikooli näol. Tõsi, enne leerikooli olen jumalateenistustel käinud kõigest üksikud korrad.

Kuigi kirik on mul seni olnud meeles enamasti läbi matuste, siis usun ja loodan, et edaspidi on kirikul mulle ja minul kirikule pakkuda rohkem rõõmsamaid sündmusi. Arvan, et kõik mu eelnevad kogemused kokku on toetanud mu leerikooli tulekut ning aidanud paremini mõista kirikumaailma. Leerikool on avardanud silmaringi ning tekitanud huvi kirikuteemade vastu, mida mul varem ei olnud.

ESIMENE LUGU

MA NÄGIN EILE KIRIKUT

Kirik. Minu jaoks on kirik

1. Religioosne institutsioon oma usutunnistuse ja õpetustega.

2. Püha kultusehoone

3. Kujunenud kõlbeline ja mõtteline maailmapilt.

Minu teekond sinnapoole on kestnud nüüd juba pensionipõlveni välja. Esimesi lapsepõlvemälestusi on olnud vähe. Elasin valdavalt vanavanemate juures väikses metsatalus kus polned ei elektrit ega kaevu… , saatjaks vaid pidev hirm vene valitsuse ees. Ja oli ka põhjust….

Olin umbes kolme aastane. Mäletan vanaema, kes asetas haige koha peale Ameerikas pühitsetud lapi. Sain teada, et on olemas Jumal, kes lõi maailma. Kuidas? Huvi seda teada saada on püsinud siiani…. Seal nägin ka esmakordselt kirikut (vene kirikut), surnuaeda, pappi ja kiriku kella löömist.

Kui sain viieseks, peeti mind liiga suureks, et neist asjadest minu kuuldes rääkida. Võisin ju lapse aruga lollusi teha ja näidata , et ma ei sobi proletaarse ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks.

Mäletan Gagarini kosmoselendu ja esimesi koolipäevi. Olin pettunud. Väga. Oskasin juba lugeda kirjutada, tahtsin seda ka õpetajale näidata. Selle asemel istusime ja õpetaja valetas.. valetas.. . Mida, ei mäleta. Aga midagi oli väga valesti. Nagu see Gagaringi. Mis on mingi mannetu ring ümber maakera Jumala loodud maailma kõrval.

Pettumus ja vastumeelsus kooli vastu jäigi. Käisin nad siiski läbi, ka kõrgkooli ja aspirantuuri. Ei mäleta, et oleks olnud kordagi mingit kokkupuudet Jumala või kirikuga. Ka hiljem tööl, teadurina sordiaretustööl… Alles 80- date lõpus viis elu mind esimestesse kokkupuudetesse kiriklike nähtustega….

Jõululaupäev. Milleenium.Olin just saavutanud mingisuguse vabaduse oma asju ja aega ise planeerida. Materiaalselt kindlustatud. Oma firma. Täispuitmööbli eksport vastavalt eratellimustele. Olin äkki oma lapsepõlve unistuste radadel – Saada teada, kuidas loodi maailm?

On möödunud paar aastakümmet. On loodud oma terviklik pilt maailmast, kõiksuse sisestruktuurist, sisestruktuuri elementide evolutsioonist. Kuid seda polnud võimalik luua vaid materiaalseid nähtusi käsitledes. Mateeria ja teadvus on lahutamatu tervik, mille lõpututes vastastikes suhetes toimub igavene loomisprotsess. Igavene, kus nähtuste tõenäosused ise hajuvad lõpmatusse.

On olemas sisu, kuid puudub vorm. Materiaalse poole viisin vastavusse astronoomiaga ja kvantfüüsika standardmudeliga (kui vastavatele nähtustele oli eelnevalt mõiste või seletus olemas). Vajasin ka teadvuse poole jaoks konkreetseid mõisteid, st. konkreetset toimivat usku, usundit, mis peegeldab reaalset olukorda.

Usundeid on palju. Nad on läbi aegade pidevalt arenenud täiustunud, omades nende loomisaja kohta uskumatult palju tõeelemente, mis loob ettekujutuse reaalset võimalusest suhelda nn. Püha Vaimuga. Prohvetid, teadlased, loomeinimesed. Nende ettekuulutused, mis võivad püsida aastatuhandeid. Milline neist usunditest valida? Neid kõiki ühendab üks joon – kui usud, siis ka toimib! Seega on määrav – mida sa usud, milleks sa usku vajad, millele sa usus loodad.

Valikul võtsin aluseks:

1.Meie Isa seadus- ajalugu sumbub alati maksimaalse tõenäosuse kõverasse. St. asjad loksuvad ise õieti paika. Ja meie õpetaja leidis mimd.

2. Minu rahva kultuurikeskkond ja ajalooline väljakujunemine. Ristiusk, mille luterlastest esindajad õpetasid eestlased lugema ja kirjutama. Sest oli tekkinud vajadus õppida õieti uskuma.

3. Ruum on kolmemõõtmeline. Aktsioom, kus ruumi mõiste on äärmuslikult üldistatud kogu kõiksusele. Kõiksusele, mida saab luua vaid kolmainus Jumal. Mul on vedanud!

4. Dialektika võimalikkus. Hea ja kurja tasakaal, võimalus seda, ja kogu tõde, oma kogemustega tundma õppida. Usus ja lootuses, et minu eksimused ei ole fataalsed, ma saan neid lunastada.

5. Mulle meeldib Piibli ajalugu. Sündmuste ajalooline taust. Mõistan paljude piiblilegendide tekkimise ajaloolist paratamatust. On vähemalt 60 evangeeliumi ja palju muid pühakirju Jeesus Kristuse tegutsemise ajajärgust. Kuid kiidan heaks Uue Testamendi lugude valiku ja hindan kristluse terviklikkust, kus mistahes muutused võivad olla tõsiseks löögiks kellegile kahest miljardist kristlasest.

Valik tehtud. Enamus mõisteidki vastavusse viidud. Näen kirikut. Kuid tee sinna kohale jõudmiseks on veel pikk… Olen ju sellest eemal kasvanud. Tavad, kombetalitlused, kodukord… Ja asjade tõlgendamise viisid. Tõde võib mitmeti väljendada, oluline on sõnumi jäävus.

Nüüd algab minu päris teekond…