Jutlus 2.ülestõusmisaja pühapäeval, 19.aprillil 2020


Uuesti sünnitatud elavaks lootuseks
1.Peetruse 1:3-9
Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest
halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse
ülestõusmise läbi surnuist,kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi
saamiseks, mis on taevas talletatud teile,keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel,keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste.
See on Jumala sõna.

Apostel Peetruse esimene kiri algab hümnilaadse ülistmisega Jumalale selle
eest, mida ta on meile Kristuse ülesäratamisega surnuist teinud. Taoline
kirjanduslik vorm oli väga iseloomulik antiikajale, kui toodi oma tänu ka
paganlikele jumalatele, kellelt ühtlasi paluti nii tervist, head käekäiku kui ka jahi- ja sõjaõnne.
Kristuse ülestõusmist on peetud Jumala uusloomingu alguseks, kus oma Poja läbi uuesti sünnitades on Jumal meile selle pandina valmistanud kadumatu ja rüvetamatu ning närtsimatu pärandi taevasse. Juba juudi apokalüptikas kujutleti taevast pärandit paradiisina, mis laskub kord Jumala juurest alla maa peale. Kui Vana Testamendi jumalarahva Iisraeli jaoks tähendas neile tõotatud pärand ennekõike konkreetset paika ehk Kaananimaad, mille nad pidid endale vallutama, siis meie, kui Uue Lepingu rahva pärand asub juba taevas ehk Jumala juures.
Selle elava lootuse objektiks, kuhu Jumal meid oma Poja Jeesuse Kristuse
ülesäratamise läbi uuesti sünnitas, sai pärand, millel ei ole siinses maailmas
ühtegi võrreldavat ekvivalenti. Et see taevasse talletatu meie jaoks kaduma ei läheks, peame apostel Pauluse sõnul hoidma selles maailmas elades vahedad oma vaimulikud sõjariistad – usu kilbi, päästekiivri ja vaimumõõga ning sellele lisaks rõivastuma õiguse soomusrüüga ja oma niuded vöötama tõega.
Sama pilti kasutab ka Peetrus oma tänases ülistusoodis Jumalale, kes Jeesuses Kristuses ei ole mitte ainult astunud ise maa peale, vaid oma Poja
ülesäratamise ja taevassevõtmisega avanud meile ka tee selle taevase pärandi kättesaamiseks. Tõsi, see pärand on täna meile veel kättesaamatu, kuid Jumala halastuse läbi uuesti sünnitatutena tohime olla kindlad, et keegi ega miski ei saa seda meilt enam röövida. Seda Kristuse ülestõusmise väge, mis on praegu paljude jaoks veel varjul, tohime täna näha oma ususilmadega.
Olgem siis kõigile oma elu katsumustele, kannatustele ja võitlustele vaatamata rõõmsad ja tänulikud selle üle, et Jumal on oma Poja läbi meidki juba ristimises uuesti sünnitanud elavaks lootuseks kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks. Just seetõttu tohime ülestõusmispühi pühitseda kui kõikide usklike ühist sünnipäevapidu, vaatamata sellele, et ida- ja läänekristlased peavad seda pisut erinevatel aegadel. Et õigeusklikud
pühitsevad ülestõusmispühi täna, tohime neid, kui oma kristlikke õdesid ja
vendi tões ja vaimus tervitada sõnadega: Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!
Ülestõusmispüha öisel jumalateenistusel loetakse kõigis õigeusu kirikutes üle maailma 4.sajandi kirikuisa ja Konstantinoopoli peapiiskopi Johannes Kuldsuu jutlust, mis sisaldab kindlasti ka meie jaoks täna väga olulist sõnumit.
Kes jumalakartlik ja Jumala armastaja on, see võtku rõõmuga osa sellest
kaunist ja rõõmurikkast pühast. Kes tark sulane on, see ühinegu oma Issanda rõõmuga. Kes paastudes vaeva on näinud, see võtku oma palk vastu. Kes esimesest tunnist saadik tööd on teinud, see võtku täna oma tasu õiguse järgi.
Kes peale kolmandat tundi on tulnud, ka see pidagu püha tänuliku meelega.
Kes peale kuuendat tundi on juurde jõudnud, ärgu olgu omas mõttes mitte
kahevahel, sest ta ei kaota midagi.
Kes üheksanda tunnini on tulemata jäänud, tulgu juurde ilma kahtluse ja
kartuseta. Kes alles üheteistkümnendal tunnil on juurde jõudnud, ärgu kartku, et ta hiljaks on jäänud. Sest helde südamega Valitseja võtab viimase vastu niisama, nagu esimese. Ta annab puhkamist sellele, kes üheteistkümnendal
tunnil on tulnud, niisama kui ka sellele, kes esimesest tunnist saadik tööd on teinud. Ta näitab armu viimasele ja peab hoolt ka esimese eest; tasub palka ühele ja kingib annet teisele; peab kalliks tehtud tööd ja annab suud ka heale tahtmisele; austab tegemist ja kiidab ka ettevõtmist. Seepärast rõõmustagem kõik Issandas; niihästi esimesed kui ka teised saavad tasumist; hõisake üheskoos, rikkad ja vaesed; pühitsege auga seda päeva, kasinad ja hooletumad!
Need kes on paastunud ja need, kes ei ole paastunud, olge kõik täna rõõmsad!
Toidulaud on rooga täis, võtke kõik osa rõõmuga! Keegi ärgu nutku vaesuse
pärast, sest nüüd on kõikide kuningriik ilmunud! Keegi ärgu leinaku eksituse pärast; andeksandmine on hauast oma hiilguses paistnud. Keegi ärgu kartkusurma, sest Lunastaja surm on meid vabaks teinud. See kes alla põrgu läks, võttis põrgu vangi!
Põrguhaud tundis ahastust Sind, Issand maa all nähes. Ta tundis ahastust,
sest ta sai maha rõhutud; ta tundis ahastust, sest ta sai surmatud; ta tundis
ahastust, sest ta sai ära võidetud; ta tundis ahastust, sest ta sai kinni seotud.
Ta võttis enesesse ihu, aga leidis eneses Jumala olevat, ta võttis vastu
maapõrmu, aga leidis eest taeva, ta võttis vastu selle, mis ta nägi, aga tungis selle kallale, keda tema ei näinud.
Surm, kus on sinu astel? Põrguhaud, kus on sinu võim? Kristus on üles
tõusnud ja sina oled maha rõhutud; Kristus on üles tõusnud ja kurjad vaimud on maha langenud; Kristus on üles tõusnud ja inglid on rõõmsad; Kristus on üles tõusnud ja hauas ei ole ühtainustki surnut. Kristus on üles tõusnud ja on esimeseks saanud surnutest. Temale olgu au ja vägi igavesti.
Aamen.