Armas kirikuline!

Elame maailmas, kus meie jaoks nii harjumuspäraseks saanud elurutiin koos endastmõistetavaks peetud heaolu ja turvalisusega võib ühel hetkel väga ootamatult lõppeda. On paradoksaalne, et mida väiksemaks ja haaratavamaks maailm meie ümber muutub, seda haavatavamad me oleme. Eelmise aasta lõpul Hiinast alguse saanud nähtamatu koroonaviirus, mille põhjustki pole veel suudetud lõpuni välja selgitada, suutis vaid mõne kuuga suurema osa maailmast oma haardesse saada. Usun, et see ehmatav kogemus on pannud kindlasti paljusid küsima selle üle, kas me inimestena, kes oma tarkuses oleme võimelised tungima nii mikromaailma põhjatutesse sügavustesse kui ka makromaailma lõpututesse avarustesse, suudame ka päriselt seda maailma valitseda? Aus vastus saab olla, et kahjuks mitte.

Öeldakse, et katsumusi ja kannatusi põhjustavad tagasilöögid elus on isegi vajalikud selleks, et muuta meid alandlikumaks ning tuua tagasi kahe jalaga maa peale. Sest ainult nii on võimalik paremini näha ja mõista Teda, kellest ja kelle läbi ning kellesse on apostli sõnul kokku võetud kõik, nii nähtav kui nähtamatu, nii ajalik kui igavene. Usun siiralt, et ka meie kristlastena võisime nii mõndagi olulist sellest eriolukorrast õppida, kus ligi kaks kuud ei tohtinud pandeemia tõttu isegi oma kodukirikusse sõna ja sakramendi juurde koguneda. Paljudele võis isegi tunduda, nagu Jumalgi oleks viiruse eest põgenema sunnitud ja karantiini pandud.

Õnneks nii lihtne see siiski ei ole. Kuigi Jumal ei saa kätt ette panna inimlikule rumalusele ja hoolimatusele, on ta ometi meile lähemal, kui taibata oskame. Südamlik tänu kõigile, kes selle aja jooksul, mil kirikusse polnud võimalik tulla, on järjekindlalt palvetanud oma koguduse ja selle töötegijate, aga ka meie kiriku ning maa ja rahva ja selle juhtide pärast. On suur eesõigus, et veel enne ametliku eriolukorra lõpetamist lubas Vabariigi Valitsus kirikute ja palvemajade uksed nii jumalateenistusteks kui talitusteks taas avada. Selleks aga, et harjumuspärane jumalateenistuslik elu normaalselt jätkuda saaks, on meil vaja veel mõnda aega kinni pidada 2+2 reeglist ning piinlikku puhtust enda ümber hoida.

Alles siis, kui me omalt poolt oleme teinud kõik, mis meie võimuses, tohime usukindla veendumusega tunnistada koos laulikuga tema 23. Psalmi sõnadega:
Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind;
tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga;
su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind. Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.

Õnnistatud kevadet ja Issanda jätkuvat ligiolu meile kõigile soovides

Mihkel Kukk
õpetaja