Armas kirikuline! Saabumas on jõulud!

2018. detsembri kuukava

Maailma 20.sajandi suurimaks teadlaseks tituleeritud saksa päritolu juudi rahvusest füüsik ja relatiivsusteooria isa Albert Einstein on öelnud: „On ainult kaks võimalikku viisi oma elu elamiseks. Esimene on see, kui mõtleme, et imesid ei ole olemas. Teine on see, kui mõtleme, et kõik ongi ime!“

Taas on saabumas jõulud, kui aasta suurimad ja oodatumad pühad, mis seostuvadki ennekõike imega. Olgu tegemist siis tabatud või alles tabamatu imega. Juba pikemat aega Euroopas statistilise uskmatuse edetabeli tipus püsivas Eesti Vabariigis ei ole vist täna inimest, kes omal kombel jõule ei tähistaks. Eks sama lugu oli ka nõukogude aja piiranguid ja ähvardusi taluma pidanud inimestega, kes siis, kui seda avalikult teha ei saanud, pühitsesid jõule vähemalt oma südames. Seetõttu oleme ennast uhkusega lausa jõuluusku rahvaks pidanud.

Millega seda fenomeni seletada? Eks sellega, et jõulud kõnelevad igal ajastul ajatut sõnumit sellest, et kõik ei ole ainult meie käes ega õnneks ka mitte meie väes. See, et valgus võidab pimeduse, headus kurjuse, armastus vihkamise ja mis kõige tähtsam, et elu võidab surma, saab olla ainult ime. Selle eelduseks on, et Jumal saab jõuluööl inimeseks. Kõik selle, mis meid seni Jumalast lahutas, meie süü, meie uskmatuse, meie taipamise poolikuse pani Jumal oma Poja Jeesuse Kristuse peale, kes oma ristisurma läbi meid lunastades kinkis meile lapseseisuse ja eluõiguse Jumala riigis.

Igal jõuluõhtul kuuleme kirikutes apostel Pauluse sõnu: Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. (Tiituse 2:11-14)

Selle paradoksi paremaks mõistmiseks koos sooviga anda vääriline panus Eesti Vabariigi juubeli ning Euroopa kultuuripärandi aasta tähistamisse kuulutas Eesti Kirikute Nõukogu selle aasta nelipüha eelõhtul Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabelis toimunud oikumeenilisel palvusel välja teema-aasta “Eesti usk”, mis kestab kuni järgmise, 2019.aasta advendini. Nimetatud teema puudutab meie jaoks väga olulisi küsimusi: Kellesse või millesse me usume? Kuidas see usk ilmneb ja meie elu mõjutab? Kas püsib usk õiglusesse ja headusesse? Kas jätkub usku Eestisse? Kus on selle usu allikad? Teema-aasta sisse mahub erinevaid ettevõtmisi ja üritusi, kus keskendutakse Jakob Hurda sõnul meie arvult väikese, kuid vaimult siiski suure rahva elu- ja vaimujõu allikate paremale tundmaõppimisele ning selle ühise osaduse otsimisele, mis meid tänases kultuuride ja religioonide kokkupõrkeohus maailmas kindlamalt kogu kristliku pärandiga seoks. Seda ikka selleks, et taipaksime – see, mis meid tegelikult kannab, ongi viimselt vaid ime!

Õnnistatud Kristuse sünnipühi ja armurikast uut, 2019.aastat soovides
Mihkel Kukk, õpetaja