Oleme juba mitmendat aastat järjest tohtinud tähistada ümmargusi tähtpäevi ja juubeleid sündmustest, mis on olnud kas otseselt seotud meie riigi ja rahva minevikuga või laiemalt ka kiriku ajalooga, mis on meist, eestlastest sitke ja vastupidava ning kõigele valele ja võltsile vastu panna oskava rahva kujundanud.
Aastal 2015 meenutasime kaheksa sajandi möödumist paavsti poolt Eesti- ja Liivimaale Maarjamaa nime omistamisest, mis sidus meid kristliku läänemaailmaga. Kaks aastat hiljem tähistasime väärikalt nii Martin Lutheri algatatud reformatsiooni ehk usupuhastuse 500. aastapäeva kui ka 100 aasta möödumist Eesti vaba rahvakiriku sünnist. 2018.aasta kulges aga juba Eesti Vabariigi juubeliaasta tähe all.
2019.aastal tähistasime suurejooneliselt 150 aasta möödumist meie esimesest üldlaulupeost, mis sai teoks tänu sellele, et just koguduste juurde olid tekkinud entusiastlike juhtide eestvedamisel esimesed laulu- ja pillikoorid. Samuti meenutasime sajandi möödumist ka eesti keelele riigikeele staatuse andmist koos Tartu ülikooli muutmisega eestikeelseks kõrgkooliks. See kõik on olnud otsekui vastuseks Kristjan Jaak Petersoni poolt täpselt sada aastat varem kirja pandud prohvetlikele sõnadele: Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?
Me kipume sageli nägema möödunut, milles me ise pole osalenud, liiga üheplaaniliselt ja seetõttu hindama ka lihtsustatult. Oma rahva ajalugu tundma õppides ei tohiks me unustada tõsiasja, et eesti keele teekond esimestest kirjalikest ülestähendustest kuni riigikeele ja kõige laiemas mõttes kultuurkeeleni välja võttis aega umbes 700 aastat. Selle aja jooksul oleks eesti keel võinud ammu kaduma minna või teistesse sulanduda, aga ta on ikka alles, sest läbi sajandite on meie kirikutes ja palvemajades loetud pühakirja, jutlustatud, lauldud ja palvetatud just selle keeles, mis noore Riia eesti koguduse kellamehe ja kantori poja Kristjan Jaak Petesoni sõnul on visalt ja järjekindlalt laulutuules omale teed igavikku uuristanud. Eesti Keeleinspektsiooni peadirektori Ilmar Tomuski sõnul on see kõik loonud aluse, et eesti keel kui riigikeel, teaduskeel ning koolide ja ülikoolide õppekeel kuulub täna maailma 300 enamkõneldud keele ja viiekümne kõige arenenuma IT-keele hulka.
Tulles alanud aasta tähtpäevade juurde, meenutame küünlapäeval, 2.veebruaril 100 aasta möödumist Eesti riigi sünnitunnistuseks peetud Tartu rahulepingu sõlmimisest Nõukogude Venemaaga ning juunis 80 aasta möödumist iseseisvuse kaotamisest samale riigile, kes oli 1920.aastal tunnistanud Tartu rahulepingu kehtivust ja kestvust igaveseks ajaks.
Tõsi, siin maailmas ei ole midagi igavest. Ka kõige võimsamad impeeriumid lagunevad varem või hiljem ja kaovad sootuks areenilt. Seda enam peame me väikese rahvana oskama hinnata ja väärtustada seda pärandit, millel täna Jumala armust veel seista tohime.
2019.aasta augustis tähistasime ka Rapla koguduses Raikkülast pärit Uku Masingu 110. sünniaastapäeva. Noore usuteaduse õppejõuna pidas Masing Tartu ülikooli aastapäeval 1.detsembril 1933 jutluse, milles ta ütleb: Jumal on andnud igale rahvale eluõiguse, igale rahvale kauplemiseks oma talendi. Ja kui me sellest ei hooli, siis me ei püsi. Ning mis me teeme siis, kui meilt suurel kohtupäeval nõutakse taga meie talenti. Meid ei vabanda, kui ütleme: minu kuld ei säranud nii, nagu sellel teisel ja ma kerjasin talt kaapeid, et rikastuda, ja need kadusid ära mu käest. See ei vabanda, sest meie kohus on olla sääl, kus oleme, ka siis, kui taevast sajaks tuld; olla, mis me oleme, ka siis, kui me tolmukübekestki poleks väärt.
Soovin meile kõigile Issanda aastaks 2020 tarkust kaubelda meie kätte usaldatud talentidega nii, et meil oleks lootust jääda püsima juba selles kaduvas ajas ning kord ka igavikus.
Mihkel Kukk, õpetaja
