Loeng-vestluste sari “Õnnelikuma elutee otsingul”

Üks kuulus filosoof kirjutas kunagi, et rahuajal ründab sõjamees iseennast. See on meie kõigi murede juur. Selle all mõtlen ma meid. Meie oleme murede juur. Meie kimbatus ja viha. Meie hirm asjade ees, mida ei mõista. Vägivald on teisisõnu ignorantsus.

Me räägime lastele kahte sorti lugusid. Esiteks:” Elas kord üks karvane jänes nimega Jussike, kes läks ühele lõbusale seiklusele, millest ta sai järjekindluse ja armsa olekuga jagu”. Selline lugu õpetab empaatiat. Pange end teisisõnu Jussikese asemele.

Teiseks:” Oliver Enthony Bird, kui sa liiga lähedale lähed, kukud ookeani ja upud!”. Selline lugu õpetab neile hirmu. Need kaks lugu võistlevad omavahel kogu ülejäänud elu – empaatia ja hirm.

Me oleme lood, mida iseendale räägime.

Telesari “Leegion”

ADAM:

“Kuidas öelda oma isale, et kannatad depressiooni all? Ma ei tea aga ma ei tunne end iseendana. Ma ei ole enam see Adam, kes ma olin. Näiteks tööl. Aga ka sõpradega ja suhtes samuti. See on minu ja Daniell´i vahel probleeme tekitanud, sest tahan mõnikord rahu saada”.

ISA:

” Meil kõigil on vead. Aga kui see hakkab sind masendama, on sul vaja abi otsida. Kas sul on keegi, kellega rääkida ja avatud ning aus olla? Ja kas sa oled nendega aus?”

ADAM:

“Läks kaua aega, enne kui tekkis soov kellegagi rääkida, sest ma olen alati mõelnud, et need inimesed, kes kannatavad depressiooni, ärevuse ja selliste asjade all, olen alati arvanud, et nad on nõrgad inimesed. Ma ei mõistnud seda. Ja kui sa midagi ei mõista, kardad seda. Hakkad seda eitama, varjama ja tõukad selle eemale.

ISA:

“See vastutus, mis isal on, sa kannad seda…, ja see kõlab matšolikult, aga seda me teemegi. Üritame asju parandada, aga alati ei leia lahendust. Ja siis ongi abi vaja. Kedagi, kes aitaks seda koormat kanda. Kõike ei taha lähedasega rääkida aga pead leidma turvalise koha, kus need maskid langeda saavad. Sul on vaja kedagi, kes aitaks edasi liikuda”.

Dok. Sari “Outdaughtered”

Kui elu voolab nagu vett täis jõgi lagendikul, rahulikult, ilma suurte laineteta, siis kriise ei ole. Kui aga tekivad mingid takistused, pidurdused, siis tekivad pinged, vahel isegi seisak.

Elus on palju kriise, need toimuvad regulaarselt: isiksuse kriis, kriis peresuhetes, kriis ettevõtluses, kriis ühiskonna arengus, kriis riikide suhetes, finantskriis, majanduslik kriis, sotsiaalne kriis jne. Inimesed sageli ei mõtle sellele. Mõned on nagu kogu elu pidevas kriisis, saamata aru, et ka teisiti võib elada. Olles leppinud, et kriisid on elus paratamatud, lubavad inimesed neid oma ellu.

Teadmata kriisi tegelikke põhjuseid ja panemata õiget diagnoosi, määratakse ebaefektiivseid, isegi kahjulikke ravivõtteid. Sellisel juhul kõrvaldatakse vaid sümptomid, haigus surutakse maha, kuid ravi ei toimu. Riikide valitsuste pool tvastuvõetavad abinõud kõrvaldavad tagajärgi ja seda mitte alati, kuid juurteni ikkagi ei jõuta. On selge, et ka tagajärgi tuleb kõrvaldada, kuid põhjuseid kaotamata astuvad inimene ja ühiskond ikka ja jälle ühe ja sama reha otsa. Selles riigis, kus pööratakse erilist tähelepanu sügvate probleemide likvideerimisele, võib tulevik kriisideta olla.

Kas me võiksime elada elu ilma kriisideta?

A. Nekrassov, “Kriisid”, 2009.a.