Jutlus 3.paastuaja pühapäeval 15.03.2020

Johannese ev 12:37-43

Ehkki Jeesus oli inimeste silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski Temasse, et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta oli öelnud: „Issand, kes on uskunud meie kuulutatut? Ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?”
Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja oli veel öelnud:
„Ta on pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma parandaksin neid.”
Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis Temast. Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.

See on püha evangeelium.

Tänase kolmanda paastuaja pühapäeva ladinakeelne nimetus Oculi – tõlkes: silmad – pärineb Vana Testamendi lauliku 25.psalmi 15.salmist, kus öeldakse: „Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja.“
Võime küsida, millisest võrgust laulik siin räägib? Piibellikus keelepruugis mõtleme selle all alati pattu, millesse on väga kerge kinni jääda, kuid raske, kui mitte võimatu omal jõul välja pääseda.
Meile kõigile on tuttav negatiivse varjundiga sõna võrgutama, mille all mõeldakse tavaliselt abielurikkumist, kui keegi on kelletki tema mehe või naise ära võrgutanud. Peaaegu alati iseloomustab sellist tegevust meelitamine millegi ahvatlevaga, mida märgatakse tavaliselt alles siis, kui ollakse sellesse salakavalasse võrku juba sisse mässitud.

Esimest võrgutamislugu Piiblis näeme juba pattulangusloos, kus esimese inimpaari võrgutajaks, oma võrku võtjaks selle sõna kõige otsesemas mõttes oli inimese vaenlast ehk saatanat kehastav madu, kelle kohta öeldakse, et ta oli kavalaim kõigist paradiisi aia loomadest. Ta tuleb naise juurde pealtnäha väga süütu, isegi kaastundliku küsimusega: Kas Jumal tõesti on öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?

Loomulikult ei olnud, otse vastupidi. Paradiisiaia puudest mitte ainult tohtis, vaid pidigi sööma, sest selle rohuaia oli Jumal istutanudki inimese jaoks, kes pidi olema mitte ainult tarbija, vaid ka Eedeni aia ehk selle maailma harija ja hoidja.

Kuid oma pahupidise ja pahaendelise küsimusega oli madu juba oma eesmärgi saavutanud – loonud otseliini enda ja inimese vahele, mille ohtlikkust Eeva ei osanud läbi näha ega suutnud seetõttu ka vältida. Jah, ainult ühe, hea ja kurja tundmise puu vilja haaramine oli inimesele keelatud, sest sellest söömine pidi põhjustama surma. Mitte ainult füüsilise ja ajaliku, vaid ennekõike vaimuliku surma.

Too klassikaline ja maailmas aina korduv paradiisi aia patustamisele võrgutamise lugu näitab meile selgelt, kuidas inimene ei olnud siis ja ei ole kahjuks ka praegu võimeline head ja kurja, tõde ja valetteineteisest eristama.

Just sellest meie nõrgast kohast haaras ja haarab jätkuvalt kinni saatan, kui vale isa, kes oskab suurepäraselt valet tõe pähe esitades moondada meie silmade jaoks ohtliku vale ahvatlevaks tõeks.

Meid ahistavast ja surma toovast patu võrgust pääsemiseks ongi vaid üks lahendus – pöörata oma silmad Issanda poole. Evangelist Johannes räägib sellest, kuidas Jeesuse aegsed juudid, kes olid küll näinud Tema tegusid, ei suutnud ometi Jeesusesse uskuda. Nende silmad olid pimestatud ja süda kõvaks tehtud, sest nad eelistasid inimeste arvamust ja tunnustust enam, kui Jumala oma. Kas meie suudame uskuda ja Kristust järgida?

Omast jõust ja tahtest kindlasti mitte, sest meid ahistavad ja siduvad patu võrgud on selleks liiga tugavad. Kuid just seetõttu kutsubki meid praegune Kristuse kannatuse- ehk paastuaeg oma pilgud tõstma selle Issanda poole, kes ütleb: tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete ja mina annan teile hingamise, sest kes minu juurde tuleb, seda ei lükka ma välja.

Aamen