Jutlus Suurel Reedel 10. aprillil 2020

Juuda suudlus

Matteuse evangeelium 26:14-16, 20-25, 47-49; 27:3-5

Siis läks Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, ülempreestrite juurde ja ütles: „Mis te tahate mulle anda, kui ma tema teie kätte annan?” Nemad pakkusid talle kolmkümmend hõberaha. Ja sellest alates otsis Juudas parajat hetke, et Jeesust ära anda.
Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega. Ja kui nad sõid, ütles tema: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.” Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?” Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.” Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.”

Ja kui Jeesus alles rääkis, ennäe, tuli Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja temaga oli kaasas suur rahvahulk mõõkade ja nuiadega, saadetud ülempreestrite ja rahvavanemate poolt. Aga tema äraandja oli andnud neile tähise: „See, kellele ma suud annan, ongi tema. Tema võtke kinni!”

Ja otsekohe astus Juudas Jeesuse juurde ja ütles: „Tere, rabi!” ning andis talle suud.
Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi, öeldes: „Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.” Nemad aga vastasid: „Mis see meie asi on? Vaata ise!” Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles.

See on püha evangeelium

Mõistet Juuda suudlus on tõenäoliselt küll igaüks meist kuulnud. Kui aga olen näiteks leerilaste käest küsinud, mida see ütlus tähendab, jäädakse tihtipeale vastamisega jänni. Põhjus on ka selge. Kui ei tunta piiblilugu, kust üks või teine omaette elu elama hakanud sentents pärit on, ei osata neid seostada kontekstiga ning veel vähem oma isikliku eluga. Et Juuda suudluson mistahes salakavala, omakasupüüdliku ja sageli ka kuritahtliku teo või kavatsuse võrdpildiks, on ka Juudase isik saanud alatu ja reetliku inimese võrdkujuks.

Vaikse Nädala sündmusesse sukeldudes tekitab enim vastuseta küsimusi just Jeesuse kõige vastuolulisema jüngri Juudas Iskarioti isik, pidades seejures silmas nii konkreetset Suure Reede draamat kui ka Jumala õndsuslugu tervikuna. Alates sellest, miks Jeesus sellise tegelase üldse oma jüngrite hulka kutsus, kuni selleni, mis ajendil Juudas oma õpetaja kõige alatumal moel suudlusega ära andis.

Me teame, et Juudas kuulus nende kaheteistkümne jüngri hulka ehk sellesse tuumikusse, kes Jeesust kõikjal saatsid ning kes tema õpetusest ja kuulutusest kõige enam ka ise osa said. Ilmselt on üsna võimatu tõestada väidet, et Juudas oli oma hingelt kuri ja halb juba algusest saadik. Evangeeliumidest saame teada, et tema ülesandeks oli jüngrite ühise rahakoti haldamine, millest võib järeldada, et Juudas pidi olema igati usaldusväärne mees, sest vaevalt muidu oleks talle nii vastutusrikas ülesanne usaldatud.

Selles, mis võis olla Juudase hukatusliku teo motiiviks, lähevad piibliuurijate arvamused aga lahku. Ilmselt siiski mitte rahaahnus, kuigi on öeldud, et jüngerkonna kukruhoidjana poetanud ta üldkasutatavat raha aeg-ajalt kõrvale. Kolmkümmend hõbeseeklit, mida ülempreestrid ja templi juhtkond Jeesuse väljaandmise eest Juudasele pakkusid, oli liiga väike raha, et selle nimel minna riskile. Tolle aja mõistes oli see ühe orja hind. Kuni ori oli odav tööjõud, osteti ja müüdi neid sageli hulgikaupa.

On arvatud ka seda, et Juudas võis ühineda Jeesusega vaid seetõttu, et nägi temas ennekõike rahvuslikku vabadusvõitlejat ja kauaoodatud poliitilist Messiat. Kuna juudid elasid tollal Rooma ülemvõimu all, kus neil oli küll üsna suur autonoomia, oli siiski iga-aastaste Egiptuse orjusest vabanemist meenutavate paasapühade ajal õhus alati palju pinget, sest just siis loodeti sellise isiku väljailmumist, kes suudaks juudid ka hetkel valitsevate okupantide alt vabastada. See kõik tegi ärevaks keskvõimu, kes suurendas alati selleks ajaks oluliselt sõjaväe kohalolu Jeruusalemmas ja selle ümbruses ning muutis endastmõistetavalt ettevaatlikuks ka templi ülempreestrid ja juutide omavalitsusorgani ehk suurkohtu, kes pidid ära hoidma pühade ajal tekkida võivad korratused ja rahutused palverändureid täis pealinnas.

Eks äsjane Jeesuse kuninglik vastuvõtt palmipuudepühal Jeruusalemmas valas juutide Messia ootusele ainult õli tulle. Juudase teo motiiv, mida me ei saa tagantjärgi enam kontrollida, võis olla ka selles, et kuna just nüüd oli tema meelest õige tund tegutsemiseks saabunud, poleks Jeesus tohtinud viivitada ennast Messiana kehtestamisega. Et seda aga ei juhtunud, leidis Juudas ainuõige olevat Jeesus oma rahva juhtidele välja anda.

Tegelikult puudub meil kuni Suurel Neljapäeval toimunud Jeesuse ja tema jüngrite viimase ühise õhtusöömaajani välja igasugune tõestus Juudase reetlikkuse kohta. Kui Jeesus ütles jüngrite poole pöördudes, et üks nende seast on äraandja, viibis teiste hulgas ka Juudas. Kui siis selle peale hakkasid kõik küsima: „Ega ometi mina see ole, Issand?” vastab Jeesus: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.” Evangelist Johannes kirjutab, et just siis, kui Jeesus ulatas Juudasele kastetud leivatüki, läks tema sisse saatan ning lisab lakooniliselt, et Juudas lahkus seejärel majast, aga väljas oli öö, andes ühtlasi mõista, et sama pime, kui mitte veel pimedam öö valitses Juudase hinges.

Edasine ei lasknud ennast kaua oodata. Juba paari tunni pärast on ta koos sõdurite ja vihase rahvahulgaga Ketsemani aias, kus ta annab oma õpetaja suudlusega ära. Julgen arvata, et Jeesuse jaoks oli too Juuda reeturlik suudlus märksa valusam ja alandavam, kui kõik tema sellel päeval kogetud piinamised ja piitsutamised kokku.

Teised jüngrid, kes olid samuti seal olnud, jooksid seepeale igaüks ise suunas laiali. Vaid Peetrus ja Johannes järgnesid Jeesusele eemalt kohtukoja õueni. Aga kuhu jäi Juudas? Nähes, et Jeesus mõisteti surma, jõudis ta evangelisti sõnul oma tegu küll kahetseda ning ülempreestritelt ja rahvavanematelelt saadud orja hinna väärilise tasugi tagasi viia, kuid oli juba hilja. Saatan oli oma laastava ja hävitava töö teinud. Juudas läks ja poos enese üles, ütleb evangelist kiretult.

Jah, Suur Reede on kummaline püha. Ühelt poolt nähtuna on see suurima inimliku reetmise, kuid teiselt poolt vaadatuna suurima jumaliku armastuse päev. Selle valguses peaksime küsima, kas Juudas Iskariot oli selles kurbmängus räpane reetur või Jumala tööriist? Või hoopis mõlemat?

Suur Reede kutsub meid ennekõike aga pilku heitma iseenda hinge sügavustesse, et näha, kas mitte meiegi pole märkamatult Juuda suudluse hävitavasse viirusesse nakatunud ning vajadusel otsima vaktsiini, mis meid sellest vabastaks ning puhtana ja veatuna Jumala ja inimeste ees hoiaks.

Olgu ka meie usu kinnituseks 19.sajandi ameerika luuletaja Henry W. Longfellow poolt nähtud Juudas Iskarioti pihtimus olukorras, kus inimlikult küll midagi enam muuta ei anna, kuid ometi siiras usus, et Jumala käes on viimselt kõik võimalik:

Kadunud! Kadunud! Ma olen reetnud süütu vere!
Oo Jumal, kui Sa oled armastus, siis miks Sa andsid mulle võimaluse selliseks teoks?
Miks ei löönud Sa mind oma piksenoolega
ja miks ei lasknud Sa mul maapinnale langeda elutuna?
Või miks mind ei hukatud siis, kui Heroodes
lasi surmata kõik süütud lapsed,
kes kandsid muretult käes oma mänguasju?
Miks ei heitnud Sa mind pilkasesse pimedusse?
Kui Sina oma jumalikus ettenägelikkuses teadsid,
kes ma olen ja kes ma pean olema, siis miks Sa lasid sellel sündida?
Ma tean, et ma ei ole lahke, ma ei ole helde nagu teised. Aga ma püüdsin.
Ja ma kukkusin läbi.
Ma arvasin, et järgides Teda kasvan ma rohkem Temasse,
aga saatanlik vaim, kes oli minu sees juba lapsest saadik,
oli minust tugevam ja sai minust võitu.
Kas saab mind selle eest süüdi mõista?
Kas saab mind hukka mõista selle pärast, et ma ei suutnud armastada?
Et ma ei ole iialgi tundnud naiste ja laste armastust?
See on nagu saatuse needus, mis on märgitud minu otsaesisele,
et keegi mind ei hukanud enne seda neetud tegu!
Oleks olnud parem, kui ma poleks iialgi sündinud.

Hilja! Hilja! Ma ei näe Teda iialgi enam elavate hulgas.
Tema kannatlik ja armastav nägu ei vaata mulle enam otsa
ja Tema huuled ei korda enam sõnu: üks teie seast on minu äraandja!
See viis mind hullusesse. Kuidas ma armastasin Teda!
Ja kuidas ma vihkasin Teda!
Aga teises ilmas ma ootan Teda, kuni Ta tuleb, ja siis ma langen põlvili

Ta ette ja suudlen Ta jalgu, paludes andestust, andestust!

Ma kuulsin Teda ütlevat: kõik patud antakse andeks,
välja arvatud patud Püha Vaimu vastu,
mida ei andestata ei siin ilmas ega ka tulevases.
Kas minu patt kuulub ka nende (andestamatute pattude) hulka?
Kas minu üleastumisel on veel lootust – siin ilmas või siis teispoolsuses?
Ühel päeval saan ma teada.
Jumal, heida armu! Kristus, ole mulle armuline!
(inglise keelest tõlkinud Ain P. Leetma)

Aamen