Jutlus 4.ülestõusmisaja pühapäeval, 3.mail 2020

Uus loodu

Jesaja 54: 7-10

Ma jätsin su maha üürikeseks hetkeks, aga ma kogun sind suure halastusega. Ülevoolavas vihas peitsin ma oma palge silmapilguks su eest, aga ma halastan su peale igavese heldusega, ütleb Issand, su lunastaja. Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind.  Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.

See on Jumala sõna

Ülestõusmisaja neljas pühapäev kannab ladinakeelset nimetust Jubilate – hõisake, mis on võetud Vana Testamendi 66. Psalmi algusest: Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa! Ülistage mängides Tema nime au. Andke Temale au ja kiitust! Pühapäeva teemaks on Jumala rahva koduigatsus ning tunnussalmiks apostel Pauluse sõnad 2.Korintose kirja 5.peatüki 17.salmis: Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!

Ilmselt oleme juba suutnud leppida, et selle aasta ülestõusmispühajärgne rõõmuaeg on paljus teistsugune kui seni harjunud oleme. See aeg on meile esitanud küsimuse, kas me suudame hõisata ja Jumalat ülistada ka olukorras, kus ohtlikult nakkava Covid-19 viiruse tõttu on tänaseks maailmas surnud juba üle 200 000 inimese ning suurem osa maakerast oleks seetõttu otsekui nähtamatu surma- ja kaduvuselooriga kaetud?

Eks majanduslikult raskeid ja poliitiliselt keerulisi aegu on olnud ennegi. Sealhulgas jõhkrat usulist tagakiusamist on paljud meie hulgast lausa omal nahal tundma pidanud. Erakordne on tänavu aga see, et üks imepisike tegelane, keda isegi mikroskoobis ei näe, on suutnud panna peaaegu kogu maailma oma pilli järgi tantsima.

Lisaks sellele, et riigipiirid on kinni, lennukid ei lenda ja laevad ei sõida ning miljonid inimesed loodetavasti siiski vaid ajutiselt oma töö ja elatusallika kaotanud, on esimest korda ka kirikute ja palvemajade uksed suletud jumalateenistusteks ja talitusteks, kontsertideks ja koosolekuteks ehk kõigeks selleks, mida me nimetame nähtavaks pühade osaduseks maailmas.

Paljudele meist on just viimane kogemus olnud ehk isegi kõige tõsisemaks väljakutseks, sest nelipühal Püha Vaimu väljavalamise läbi tekkinud algkogudus Jeruusalemmas toetus ja toetubjätkuvalt neljale sambale, milleks on kristlaste omavaheline osadus, püsimine apostlite õpetuses, ühine leivamurdmine ja palveelu.

Kõige selle taustal võib paljudele tunduda, et isegi Jumal, keda me surma kui viimse vaenlase võitjana kiitma ja ülistama peame, oleks ka ise nagu viiruse eest põgenema sunnitud. Lisaks sellele on küllalt ka neid, kes tõemeeli küsivad, kas ja kui, siis mis põhjusel Jumal selle pandeemia läbi täna inimkonda küll nuhtlemas on.

Ega me taolistele küsimustele inimestena kunagi rahuldavaid vastuseid ei saa, sest Jumala mõtted ja teed on meie omadest alati kõrgemad. Vana Testamendi evangelistiks nimetatud prohvet Jesaja sõnul kurtis Jumala äravalitud rahvas juba seitse sajandit enne Kristust: Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud. (Jesaja 49:14) Sellele kaebusele järgnevad Jumala poolse vastusena aga mitmed tõotused, mis eriti julgustavalt kõlavad just tänases tekstis, kus prohvet ütleb: Ma jätsin su maha üürikeseks hetkeks, aga ma kogun sind suure halastusega. Ülevoolavas vihas peitsin ma oma palge silmapilguks su eest, aga ma halastan su peale igavese heldusega, ütleb Issand, su lunastaja.

Nendes salmides on teineteisele vastandatud kaks jumalikku toimemehhanismi, ühelt poolt Jumala viha ja halastus ja teisalt kaks ajamäärust – üürike hetk ja silmapilk vastandatakse mõistega igavene. Jesaja ütleb, et isegi Jumala ülevoolav viha Iisraeli kui oma äravalitu suhtes kestab ainult silmapilgu selle kõrval, kuidas Ta oma rahva peale igavese heldusega halastab.

Hoolimata sellest, et Iisrael oli korduvalt truudust murdnud, seda ennekõike peibutavate paganlike ebajumalate järele joostes ning Jumala enda poolt neile antud seadusest üle astudes, ei olnud Jumalal mõtet oma rahvast lõplikult maha jätta. Isegi neis olukordades, kus näis, nagu Jumal oleks nad päriselt hüljanud, oli Ta oma palge vaid üürikeseks silmapilguks ära peitnud. Ja seda mitte niivõrd selleks, et neid karistada, vaid anda rahvale võimalus pöörduda oma kurjadelt teedelt ja meelt parandada.

Kui prohvet võrdleb Jumala ülevoolavat viha Noa päevadega, on ähvarduse asemel tegemist siiski pigem julgustusega. Veeuputusele järgnevalt sõlmis Jumal Noaga lepingu, et nii kaua, kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö (1.Moosese 8:22). Seepärast tõotab Jumal jätkuvalt ka kõige kriitilisematel hetkedel oma rahvale ja mitte ainult Iisrealile, vaid ja meile kui Jumala uuele lepingurahvale samasugust igavese helduse, halastuse ja rahulepingut, nagu kord Noale. Jesaja ütleb, et isegi siis, kui mäed, need kõige kindlamana tunduvad asjad selles maailmas peaksid mingis kosmilises katastroofis kokku varisema ja mäeahelikudki kuumuses ära sulama, jääb Jumala heldus ja tema rahuseadus oma rahvaga ometi kindlaks ja kõigutamatuks.

Mis on selle tõotuse garantiiks? Ikka see, mis on juba täitunud ja tõeks saanud Jeesuse Kristuse ristisurmas, milles Ta ka Sind ja mind jäädavalt Jumalaga lepitas ning Tema aulises ülestõusmises, mille läbi on meile kõigile kingitud igavese elu pant. Just see annabki meile põhjuse ka tänases pandeemiaolukorras hõisata, sest kui keegi on Kristuses, ütleb apostel Paulus, siis ta on juba uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!

Aamen