2. Korintose 4:16-18
Apostel ütleb: Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.
See on Jumala sõna.
Paastuaja 5.pühapäeva nimetatakse kannatuse pühapäevaks (ladina keeles dominica passionis), kuna vanas kirikus algas just selle pühapäevaga kuni Suure Nädala lõpuni kestev kannatusaeg.
Kuigi maailma enam kui 7 miljardi inimese kohta on kristlasi hinnanguliselt vaid 1/3, valitseb koroonaviiruse kiire leviku tõttu praegu sõna otseses mõttes kannatusaeg suuremas osas maailmas. Ükski kontinent pole sellest Hiinast alguse saanud viirusest puudutamata jäänud. Seetõttu kutsub Maailma Evangeelne Allianss just täna, 29.märtsil kõiki maailma kristlasi kõigist konfessioonidest ühiselt palvetama ja paastuma koroonaviirusest tingitud olukorra pärast tuginedes Vana Testamendi lauliku sõnadele: Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest. Ta läkitas neile oma sõna ja tervendas nad ning päästis nad haua veerelt. Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele ja ohverdagu tänuohvreid ning jutustagu tema tegusid hõiskamisega! (Psalm 107:19-21)
Kandkem siis ka meie igaüks Jumala ette nii oma pere kui kõik lähedased, aga ka selle tänava, küla, linna ja kogu riigi elanikud, kelle keskel me elame, et Jumal hoiaks ja päästaks meid koroonaviiruse eest, mille vastu ei ole maailmas veel tõhusat vaktsiini leitud. Eriliselt peaksime palvetama kõigi nakkusekandjate ja haigestunute pärast, et nad võiksid sellest paraneda ning et too ohtlik ja salakaval viirus nende kaudu tervetele edasi ei leviks. Meie eestpalve tuge vajavad praegu samuti kõik meedikud, kes teisi aidates on otsekui sõdurid eesliinil, et päästa haigestunute elusid ja peatada nähtamatu vaenlase jõuline pealetung. Kõigile neile, kelle eluküünal selle haiguse tõttu on pidanud kustuma, soovigem aga igavest rahu ja jäädavat valgust Jumala riigis. Keegi on öelnud, et kui Suure Reede viletsus kestab vaid üheainsa päeva (ülekantud tähenduses ka elupäeva), jääb ülestõusmispüha ausära meid saatma igavesti.
Igal aastal meenutatav Kristuse kannatusaeg ei ole meile tähtis mitte seetõttu, et me peaksime glorifitseerima kannatusi oma elus, vaid selleks, et me julgeksime neist läbi minna, kui need meie teele on saadetud. Mõneti sümboolne on ka see, et just täna öösel astusime suveaega, valguse võiduaega pimeduse üle. Sest olgu mureöö meie ümber kuitahes pime ja lootus sellest pääsemiseks kuitahes väike, julgustab apostel Paulus meid selles, et see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.
Inimese sisemist ja välist mina eristades ja vastandades ei lähtu apostel tolle aja tüüpilisest hellenistlikust dualismist, kus surelikus ihus nähti midagi madalat ja alamat ja ning väärtuslik oli vaid inimese surematu hing. Paulus ütleb, et meie isiksuse kujunemises on olulised mõlemad, nii sisemine kui välimine pool. Need on nagu kaks juurt, millest me pidevalt toitume. Üks neist on pööratud väljapoole, toites seda, mis kulub ja viimaks hävib nagu kõik kaduv siin maailmas. Teine on aga pööratud sissepoole, mis vastupidiselt eelmisele päev-päevalt uueneb.
Apostel Pauluse sõnum on, et inimene, kes elab Jumalas ja Jumalaga, jääb püsima ka siis, kui meie väline inimene surmas kokku variseb. Sest kõik see, mida me väljaspoolt kaotame, asendatakse seespoolsega. Korintose pagankristlased, kellele Paulus need sõnad kirjutab, olid seni elanud valdavalt arusaamises, et meie välist inimest tabavad ahistused ja viletsused toovad kaasa ainuüksi häda ja häbi ning muudavad inimese tühiseks.
Kristuse apostel väidab aga vastupidist, et just kannatused teevadki inimese suureks ja „toodavad” talle igavest au. Jah, oma risti enese peale võttes ja seda ustavalt lõpuni kandes saame osa Kristuse surmast. Kuid alles osadus Kristuse surmaga viib meid osadusele ka tema ülestõusmisega. Just seetõttu kirjutabki Paulus, et see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.
Tänase kannatuspühapäeva mõte ja moto võiks olla see, et kõigel, mis kuulub nähtavasse maailma, sealhulgas ka meid tabada võivatel nähtamatutel viirustel, on antud oma aeg, mis on õnneks mööduv. Kui me aga kõige selle keskel elades suudame toetuda sellele, mis on täna nähtav vaid meie ususilmale ehk nähtamatutele asjadele, elame juba täna igavesti.
Aamen
