Jutlus 4.paastuaja pühapäeval, 22.märtsil 2020


Rooma 5:1-11

Apostel Paulus ütleb:
Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.
Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid.

Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra.
Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd, 
kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks.

Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud. Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.

See on Jumala sõna.

Elame äreval ajal, kus kogu maailmas kiirelt leviv koroonaviirus on ka meie nii turvalisse ja harjumuspärasesse igapäevaellu endaga olulisi muutusi kaasa toonud, millega keegi polnud osanud arvestada. Alates eelmise nädala neljapäevast, kui vabariigi valitsus kuulutas selle silmale nähtamatu, kuid ometi nii ohtliku pisiku vastu võitlemiseks välja eriolukorra, on erinevad piirangud meie liikumis- ja tegutsemisvabadust järjest kahandanud.

Üks tõsisemaid vähemalt minu jaoks on see, et ka kirik peab oma uksed sulgema mitte ainult jumalateenistuste ja kontsertide, vaid ka väiksemate tegevuste, nagu leeri- ja pühapäevakooli, piibli- ja palvetundide ning laulukooriharjutuste puhuks. Talitustest on lubatud pidada vaid matuseid ja neidki võimalikult tagasihoidlikul moel läbi viies.

Peame tunnistama, et tänavune Kristuse kannatus- ehk paastuaeg on tõepoolest paljuski erilisem eelmistest. Olen kuulnud isegi kirikuga mitte väga aktiivselt seotud inimestelt, et kõigele negatiivsele vaatamata on praeguses olukorras siiski ka midagi positiivset, mida normaalses situatsioonis ilmselt kunagi ei kogeks. Ja see on see, et pidevas ummisjalu võidujooksus mammona, edu ja naudingute järele on sellel paastuajal meilt mitte ainult midagi olulist ära võetud, vaid hoopis midagi väärtuslikku juurde antud, nimelt aega peatumiseks, et iseendalt küsida: inimene, kuhu sa ometi tormad?

Sellest lähtuvalt kuulutas peapiiskop kogu EELK-s välja palvepäevad, mis tähendab seda, et kuni paastuaja lõpuni lüüakse neis kohtades, kus see võimalik on, kolmapäeviti ja reedeti kell 12 ja kell 15 kirikukelli ning palvelistele on avatud ka pühakoja uksed. Raplas üritame seda teha ja kutsun teidki sellest osa saama.

Eelseisva 4.paastuaja pühapäeva ladinakeelne nimetus LAETARE tähendab tõlkes RÕÕMUSTAGE. Seda paastuaega poolitavat pühapäeva ongi nähtud otsekui vaimuliku oaasi või rõõmuallikana keset kõrberännakut.

Jah, isegi praeguses koroonaviiruse leviku kartuses tohime ristirahvana kõigele vaatamata ometi rõõmustada. Vana Testamendi laulik on oma 91.psalmis selle põhjuse väga poeetiliselt edasi andnud: Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!” Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest. Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall. Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal. Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu.

Koroonaviirus, gripp või mistahes muu tõbi võib meid igaüht siin maailmas tabada, nii nagu me keegi ei pääse ka oma surmast. Kuid meie rõõmu põhjuseks on see, et Kristus on meid oma ristisurmaga lepitanud Jumalaga, mille tulemusena, nagu apostel Paulus ütleb, on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu sellele armule, milles me seisame.

See on kogu ristiusu kuulutuse kese ja tuum. Meie õigeksmõistmine minevikus aset leidnud Kristuse ohvrisurma läbi Kolgatal, kus löödi piltlikult risti ka meid süüdistav võlakiri, muudab meie tänase päeva Jumala aulise kirkuse ootamiseks. Siit edasi jõuab Paulus aga oma Rooma kirja 5.peatükis selleni, mille kohta enamik psühhoanalüütikuid väidaks, et see ei ole võimalik. Kuid apostel tõdeb vastupidist, et Kristuse läbi Jumalaga lepitatud olles ja usus õigeks saanuna tohime kiidelda ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse.

See kõlab otsekui hümn Kristuse lunastusteole. Kuid see kõik saab meile mõistetavaks alles siis, kui me oma silmad ja südame oleme pööranud kannatusteed käiva Kristuse poole, kes suri meie eest juba siis, kui me olime alles patused.

Paastuaja mõte on, et alles kannatuste tulekuumusest läbi minnes muutume Jumalale väärtuslikeks tööriistadeks. Kannatused ja katsumused meie elus ei ole mitte ainult Jumala karistus või saatana kättemaks, nagu sageli arvatakse, vaid pigem nagu loodusliku kulla väljasulatamine teistest, odavamatest metallidest, mille sulamistemperatuurid on kullast märksa madalamad.

Laskem siis Jumalal, kes meidki on oma poja ristisurma läbi puhastanud ja pühitsenud, kujundada meid sellisteks inimesteks, kes teavad, mis on oluline ja mida ei võeta meilt ära.

Aamen