Ühe väikese rannaküla kirikus valmistutakse järjekordseks jumalateenistuseks. Tuleb organist, kes seab valmis pilli ja noodid. Kirikumees süütab küünlad ning paneb kirikukellad helisema. Aegapidi koguneb väikesearvuline kogudus ning lõpuks jõuab kohale ka kirikuõpetaja ise. Teenistus on oma harilikul viisil jõudnud kõige pühama osani ehk armulauatalituseni, millest võtavad osa kõik kirikulised. Altari ümber kogunenud loevad pisut arglikult, kuid siiski usaldaval häälel üheskoos Meie Isa palve. Kõlab lõpulaul: Et võiks hinge anda Sulle, näita teed Sa, palun, mulle.
Ei, see ei ole pilt mõnest eesti maakiriku pühapäevasest jumalateenistusest, kuigi võiks seda vabalt ka olla, vaid hoopis algusstseen ühest minu viimase aja suuremast teatrielamusest, mille osaliseks sain mõni aeg tagasi Theatrumi mängukavas olevast maailmakuulsa rootsi režisööri Ingmar Bergmani rohkelt pärjatud filmi „Talvevalgus” ainetel loodud etendusest.
See on lugu sõnade tähendusest ja kaalust. Keskne tegelane on mõne aasta eest oma naise kaotanud pastor, kelle hing on jäänud tühjaks ega kuule seetõttu enam õieti Jumala häältki, rääkimata inimeste omast, kellele ta seda kutsutud ja seatud kuulutama on. Tõesti, raske on aidata teist inimest, kui hoopis ise oled kriisis ja abi vajad. Nii jäävadki hingeabita oma kirglikkuses pastorile hoolt ja armastust pakkuda püüdev koolipreili kui ka enesetapu plaane hauduv ja lõpuks selle ka täide viiv pereisa, kes ei saa vastust teda painavale küsimusele, miks me peame üldse elama. Tundub, nagu valitseks selles koguduses Jumala vaikus.
Teatrikriitik Tiina Veismann ütleb, et see lugu valgustab inimliku meeleheite pimedat ööd ja võrdleb meid Emmause teed käivate jüngritega, kes lihtsalt ei tunne ära meie endi kõrval kõndivat Kristust. Läbipõlemise äärel oleva pastori päästab lihtsast kalurist vana kirikumehe äratusjutlus Kristuse kannatuse mõttest ning äratundmine, et on olemas armuline Jumal, kes siiski ei vaiki ja armastavad inimesed meie kõrval, keda ka meie peame oskama ära kuulata.
Etenduse finaal on võimas. Taas on sama pisuke karjuke kogunenud oma kirikusse. Hingeliselt muserdatud ja füüsiliselt kurnatud pastor kogub ennast pisut, ajab siis selja sirgu ning altari juurde astudes kuulutab särasilmil ja sügava veendumusega hääles üle kiriku ehk antud juhul üle inimestest tulvil teatrisaali: Püha, püha, püha on Issand, taevavägede Jumal. Taevas ja maa on täis tema au! Jumalateenistuse ja ühtlasi kogu etenduse lõpetab vaikne rootsi õhtulaulu viis: Kui oma mustad varjud öö laotab üle maa, siis, Issand, meie juurde jää oma armuga.
Esmalt saabuv pikk vaikus ja sellele järgnev tuline aplaus etenduse lõpus on tunnistuseks, et sõnum jõudis „kirikulistele” kohale. See poolteist tundi ilma vaheajata kestnud teatrietendus ei olnud mitte sünget sügiskaamost eemale peletada püüdev meelelahutus, vaid hoopis tõeline t a l v e v a l g u s ehk meeleparandusele kutsuv ja vaimulikult ülesehitav jumalateenistus, mis pani mind taas mõtisklema selle üle, kas me ikka tõesti oleme eestlastena nii usuleiged ja kirikukauged, kui vahel ennast sildistada laseme.
Taas on käes aasta pimedaim aeg, mida j õ u l u v a l g u s e sildi all ersatsvalgusest kriiskavate reklaamtuledega pahatihti täita püütakse. Pastori peres üles kasvanud Ingmar Bergman soovis ilmselt selle looga meile öelda, et jumalanäoliseks inimeseks kasvamiseks ja igas olukorras selleks jäämiseks vajame ennekõike suurt sisemist h i n g e v a l g u s t. Ja sedagi, et too imetabane talve- resp jõuluvalgus, mida paljud otsivad ja igatsevad, kuid vähesed leiavad, on siiski nähtav kõigile neile, kes jõululapses Jeesuses Kristuses leiavad armulise Jumala, et läbi Tema märgata enda kõrval ka armastavat ligimest.
Õnnistatud advendi- ja jõuluaega ning armurikast uut Issanda aastat 2020 soovides
Mihkel Kukk
koguduse õpetaja
